Ma arvan, et selleks korraks on kõige raskem möödas. Oli palju unetuid öid, rumalusi, pisaraid, viha ja nüüd lõpuks viimasel nädalal ka õppimist. Jah, tõesti tõesti. Kolm eksamit sel nädalal nõudsid intensiivset õppimist - eesti keel, kultuuriteooriad, Euroopa ideede ajalugu. Tunnen meeletut pingelangust ja isegi õnne (Platonil oleks kindlasti midagi seepeale öelda). Kui ma vahepeal tundsin, et äkki ma ikka ei peaks ülikoolis olema, siis viimaste päevade õppimise ja eksamitega sain jõudu juurde ja hakkasin rohkem endasse uskuma. Jah.
A) Kuidas saab olla nii inetuid inimesi? B) Kuidas saab olla nii vastikuid inimesi? C) Kuidas saab olla nii lolle inimesi? D) Kuidas kuradi päralt võin mina ise veel lollim olla?
Tundsin eile esimest korda selle semestri (ja mis seal salata, võib vast isegi öelda viimase aasta) jooksul, et ma kuulun kuhugi. Was good.
Ta saatis sõnumiga selle loo ja ütles, et kuulaksin ning 'Ma armastan sind, Kristiina.':
... ja ma ei tea, kas võtta vihjena refrääni või salmi.
Tunnen iga päevaga, kuidas miski reaalselt kasvaks minu sees (ei mitte loode!) - stress. Ei saa väga imestada kõiki neid jamasid, mis mul tervist närivad vahelduva eduga. Aga ausalt, enam ei jaksa.
Ilmselgelt tundus tookord hea mõte panna kultuuriteooria eksam 19.detsembrile. Selgus, et ma ei tea mitte midagi. Polekski nagu loengutes käinud. Aga iseenesest ei ole kõik veel kadunud. Lubasin endale, et NÜÜD (see oli siis umbes kuu aega tagasi) hakkan õppima. Kultukommi materjali läbi sirvides jäid kummitama ühed read, mis võtavad kokku täpselt selle, mida ma vahepeal tunnen, aga ei suuda end kuidagi väljendada ja siis ma lihtsalt olen ja kannatan ja üritan mitte kurjaks saada inimeste peale:
Üks neiu jäi loengusse hiljaks. Ta võttis vastasauditooriumist tooli, kuna kohti ei jätkunud juba inimestele enne teda. Kuulajate eest arglikult läbi kõndinud ja kohale istunud, võttis ta välja pisikese märkmiku ning pastapliiatsi ja kirjutas: 'I am feeling like an idiot.'
Nöthi loeng oli täna kell 1015 - 'The life of symbols and other legisign: more than a mere metaphor?' Ta luges enamus teksti silmad maas paberilt maha. Vahepeal, kui sai mahti silmad paberilt eemale pöörata, vaatas puuriva pilguga otsa, et hakkas ebamugav. Tea, kas oleks parem olnud hoopis kodus kaks tundi kauem magada ja jätta minemata, sest loeng valmistas pettumust. Ootasin kogenud semiootikult ja professorilt midagi enamat. Ehk on Mihhail Lotman oma loengutega nii sügava jälje jätnud, et ootused on väheke kõrgemad?
Sitt postitus tuleb. Aga ma olen praegu liiga ärritunud, et midagi paremat kokku klopsida.
1. Toakaaslane on munn. Ta tuleb koolist koju, läheb magama, ärkab kuskil 10pm ja 11pm vahel üles ja hakkab õppima. Ta õpib pool ööd, mis tähendab, et kogu selle aja pean mina üleval passima, sest ei saa magada. Eile öösel tuli und ligikaudu kolm ja pool tundi. Kell pool 5 öösel ütlesin talle, et nüüd aitab, sa lähed kas kööki õppima või ma lähen kööki magama.
2. Bussiga reisijad on munnid. Mis vahet sel on, kus kohas sa istud? Millal enne on bussipiletil olnud istekoha nr midagi lugenud? Nüüd järsku on draama, kui ma kellegi teise koha peal istun. Nagu oleks mõned kohad kallima hinnaga ja paremad. Ei. Mulle meeldib taga istuda ja seda ma ka teen. Miks peaks mingi mutike oma 3 kompsuga tahapinki loivama, kui tal on piletil nt koht nr 43? Ei peagi! Isegi (odav)lennufirmades on juba aastaid vaba istumine olnud. Mille kuradi pärast te ajate taga seda ühte trükitud numbrit oma piletil? See ei määra mitte midagi. (Arusaadav on see vaid juhul, kui inimesed on kahekesti ja koos piletid ostnud, et kõrvuti istuda etc.)
asdghfkjadfkhfasdfghjklöäüpölokijuhygtfrdewasdfgyhujioklpöüäölkjhgf
Cannot concentrate on my studies, cause missing You takes up all my energy. I just want to get over with the days I cannot see You.
'Cause if you're not really here
Then the stars don't even matter
Now I'm filled to the top with fear
That it's all just a bunch of matter
'Cause if you're not really there
Then I don't wanna be either
I wanna be next to you
Tundsin, kuidas ma olin vahepeal nii kuradi nõrk. Vihkasin ennast, vihkasin Sind, vihkasin kõiki. Oli palju kurbust, pisaraid, igatsust, meeleheidet. Aga ometigi sai see kuu aega läbi ja ma sain Sind näha. Lõpuks ometi. Mul on raske uskuda, et see kuu oli nii raske mulle, aga ometigi seda ta oli. Sa tegid pühapäeval mu maailma jälle paremaks, andsid mulle jõudu. If you knew how much this moment means to me and how long I've waited for your touch. Palun ära mine kunagi päriselt ära...
Mulle meeldis täna vihm. Jah, mul oli külm, juuksed olid märjad, jalad olid märjad, rõske oli, no oli rõve ilm, oli. Aga mulle meeldis täna vihm.
Võtame minult isa ära, saadame pagendusse. Aga mis minuga juhtub? Mitte midagi. Võtame ära maja ja pere, mis minuga juhtub? Mitte midagi. No ja kui me võtame mult riided ära, koorime paljaks. Aga mis juhtub? Mitte midagi. Või võtame naha ära, tõmbame naha üle kõrvade, mitte lakoonilises mõttes, aga otseses. Aga mis minuga juhtub? Mitte midagi. Võtame mootorsae, hakkame kärpima. Aga mis minuga juhtus? MITTE MIDAGI. Tool poleks selle aja peale ammu enam tool.
No ma ei usu, et me saame midagi panna liikuma sõnade abil. No mõnikord võib-olla saab - ütleme 'kasi minema' ja...
Semiootika puutub kõigesse, mida võib vaadelda kui märki. Märk on iga asi, mida võib käsitleda kui tähenduslikult millegi asemel olevat. See miski ei pea tingimata olemas olema või kusagil olema sel hetkel, mil märk teda asendab. Seega on semiootika põhimõtteliselt teadus, mis uurib kõike seda, mida annab kasutada valetamise otstarbel. Kui midagi ei saa kasutada selleks, et väljendada valet, siis ei saa seda kasutada ka selleks, et väljendada tõtt, ja siis ei saa seda ülepea millegi väljendamiseks kasutada. Ma arvan, et määratlemist “valetamise teooriana” tuleks võtta ammendava programmina üldsemiootika jaoks.
Oleks nagu olnud ärkvel ja samaaegselt näinud und. Oli veider öö - tundub, et viimaste unetute ööde tipp. Iga ühikas elatud päevaga tunnen järjest rohkem, et pean sealt nii ruttu kui võimalik eemale saama.
Suvel tundus korraks, et ma olen pöördumatult õnnelik ja kõik on olemas ja hästi. Sügisega rebiti see minust eemale jälle. I'm afraid of this year, I'm afraid of the next and the year after that, too. Väljakutseid on vaja, jah. Aga mitte praegu...
"I won't say "See you tomorrow" because that would be like predicting the future, and I'm pretty sure I can't do that." ~ Ludwig Wittgenstein
Suur osa mu sõpru kirjutab. Pikka aega tagasi, kui ma olin väga väga kurb, kirjutasin ka:
Anna andeks, et olen kogu aeg eemal,
anna andeks, et olen nii jonnakas,
anna andeks, et rikun kõik ära.
Kuid kas pead sa siis niimoodi...
niimoodi mitte rääkima minuga?
Palun tule, tule ometi.
Ära jäta mind teadmatusse, üksindusse piinlema.
Ma olen hirmul,
kardan sind, kardan ennast, kardan meid.
Palun valgusta mind,
mind, kes ma midagi ei tea.
Ma ju nii tahan sind,
kuigi harva vaid näitan seda välja.
Iga minuti tagant heidan igatseva pilgu telefonile,
ekraanil valiteb tühjus.
Äkki veebis?
Ei, ka seal pole märkigi...
Naeruhelin voolab mu mõtteist läbi,
sina ju veel ei tea.
Sa ei tea, kui palju sa mulle tähendad.
Tol hetkel hakkas mul parem ja kuna siin on niikuinii sodi niiet üle ääre ajab, siis miks mitte ka see juba siia riputada...
Vahva on avastada mõnikord, et hey inimestel polegi nagu väga viga. Võib-olla ma olen kogu selle aja eksinud ja nad on tegelikult lihtsalt toredad-sõbralikud-heatahtlikud loomakesed. Paraku aga veel enne, kui ma jõuan lugeda 1-missisippi, 2-missisippi, 3-missisippi, 4-missisippi, 5-missisippi, tuleb miski krõll kuskilt. Out of the blue! Mitte, et ma oleks midagi teinud või miskit. EI, lihtsalt täiesti täiesti ootamatult. Ta suudab purustada kogu selle heade inimeste illusiooni, muudab kogu mu maailma õnnetuks ja halvaks. Eks mõnes mõttes tuleb teda tänada, et tuletab mulle meelde, miks ma inimesi ei usalda ning miks ma neid (no olgu, enamust, mitte kõiki) vihkan. Jah, ma olen üsna nõrk, kui ta on seotud millegagi, mis mulle väga tähtis on. Mul on kõrini türannidest, draamadest, valedest. Tahan rahulikult elada ja olla õnnelik.
Fuck you!
Kuna vihmase ilmaga - always stays the same, nothing ever changes, English summer rain seems to last for ages - ei ole eriti muud teha, kui sõita 6-9-30-40 miili, et jõuda suuremasse poodiderohkesse linna, olen tähelepannud paari asja. IGA kuradi pood (exception: BlueBanana), kuhu ma ka sisse ei astunud, tahtis mulle maha müüa:
1) Kleite, millel on justkui lühike topelt seelikuosa, veidi laiem.
2) Pealuu motiiviga õõ salleretuusepluuse
3) Musta värvi ogadega kõrge kontsaga kingi
Paistab, et vägisi üritatakse moodi tuua mingi kindel stiil-tegumood-asi, et kõik kõik kõik näeksid ühesugused välja ja puuduks igasugune isikupära. Ma ei tea, miks see mulle niivõrd ette jäi. Kuidagi tobe on. Milleks siis üldse on vaja nii palju kauplusi, kui sama jama müüakse niikuinii. Justkui tont-teab-kes tahaks, et me oleks nagu mingi mingid ühesugused robotid. Dunno. Kahju.
Mul pole olnud tahtmist kirjutada. Tartu Ülikooli immatrikuleeritud semiootika ja kultuuriteooria esmakursuslane je. Täiesti luban pakkuda mulle elamispinna variante. In fact, päris tänulik oleksin. Ühikas olen piisavalt elanud ja üle paari kuu ma seal elada ei tahaks. (Pliis pliis pliis pakkuge mulle korterit). Keeruline saab olema, sest ma ei oska/taha/suuda igatseda. Näen seda praegu, kui olen Walesis. Ma ei tea, kõik on nii imelik, ma ei tunne end ära, justkui ma polekski enam mina, vaid vahetanud kellegagi kohad. Praegu tunnen, et tahaks lihtsalt tagasi Eestisse minna, ma ei tea.
Jah, muud ei olegi praegu, kui suur igatsus... and I hate myself for it.
Me oleme end tugevaks kasvatanud. Mitte keegi ei saa meid ajada nutma ega muud moodi rivist välja. Me oleme iseseisvad. Kuid Nemad muudavad seda. Nad muudavad nõrgaks, isegi niivõrd nõrgaks, et vägisi kisuvad pisarad välja ka kõige tühisemate asjade peale. Ometigi on meil Neid vaja nii väga, et kurdame aeg-ajalt teistele. Miks? Nad ju muudavad meid nõrgaks.
Ma ei saa enam aru, kas ma olen pigem kurb või õnnelik. Ma käin aeg-ajalt üksi koos endaga ja muusikaga jalutamas. Mingi hetk ma panen tähele, et olen sügavale mõtteisse vajunud ja on selline tunne, nagu tahaks nutma hakata. Järgmisel hetkel aga ma naeratan ja tunnen vabadust ja reaalset rõõmu selle vabaduse üle. Ma võin rahus tänaval tantsida ja keerutada ja hüpelda ja mul on nii savi lihtsalt. Ma võin kõike teha. The world is my oyster. Ma oleks täna peaaegu purskkaevu lennanud...
Miks mulle tundub, et inimesed pööravad järjest rohkem ära? Enamus artikleid lugedes tuleb selline tunne, et ma ei taha enam elada siin planeedil. This world is only gonna break your heart...
Ja ma ei ole endiselt kuri inimene. Ma olen tõrjuv nende vastu, kes seda väärivad ja keda ma ei usalda. Think about it... Ma ei arva, et peaksin kõigiga suhtlema nagu nad oleksid mu sõbrad. Besides, enamasti on see lõppenud sellega, et ma ütlen midagi sarkastilist või tsiteerin midagi, millest nad ei saa aru ja vaatavad mind nagu lolli. Ütelge veel, et ole lihtsalt sina ise.
I hate the way you talk to me,
and the way you cut your hair.
I hate the way you drive my car,
I hate it when you stare.
I hate your big dumb combat boots
and the way you read my mind.
I hate you so much it makes me sick,
it even makes me rhyme.
I hate the way you’re always right,
I hate it when you lie.
I hate it when you make me laugh,
even worse when you make me cry.
I hate it when you’re not around,
and the fact that you didn’t call.
But mostly I hate the way I don’t hate you,
not even close…
not even a little bit…
not even at all.
Sassis, sassis, sassis. Pean sorteerima oma tundeid ja viimase aja sündmusi. Paar päeva tagasi mõtlesin, et piisavalt kaua ei ole olnud ühtegi tagasilööki olnud, kõik oli päris vahva olnud kogu aeg. Alustades toredast tallinnast ja solarise kassapidajast, kes väitis, et on mu dokumenti juba millalgi näinud, lõpetades juhilubade saamisega. Ootasin juba päris õhinaga, et kus ma saan eluga vasta vahtimist. Ja tuli, tuli ära. Iseenesest ei midagi väga hullu. Tuleb välja, et Tartu jääb juuni keskel ära, paraku olin ma oma peas juba igasugu muid plaane välja mõelnud ja nüüd on krõshka. Aga juba Murphy ütles, et kui teil läheb kõik väga hästi - ärge muretsega, see läheb üle.
Avastasin enda kohta midagi. Kui ma olen kurb või tahan millestki üle saada, siis ma kipun rohkem tantsima ja jooma ja pidutsema. Üritan oma mured ära tantsida. Sel ajal tundub kõik nii hästi ja korras ja isegi unustan. Isegi Nicki Minaj'i armastan praegu...
Ajal, mil ma võiks hoopis targemate asjadega tegelda, on mul peaeesmärk saada selgeks, kes sööb keda.
Scissors cut paper
Paper covers rock
Rock crushes lizard
Lizard poisons Spock
Spock smashes scissors
Scissors decapitate lizard
Lizard eats paper
Paper disproves Spock
Spock vaporizes rock
Rock crushes scissors
Aga ma tegin oma 'lõputöö' ära ja praktikakaitsmise jaoks esitluse ja paketi jaoks esitluse. Kesised nad küll tulid, but who cares.
Ma ei ole end viimastel päevadel hästi tundnud. Ei, mitte füüsiliselt. Ma olen liiga palju endasse võtnud ja elan praegu kõike millegipärast raskesti läbi. Ma ei tea, miks. Vahepeal on lihtsalt nii ja ma tunnen nagu mu hing oleks lõksus. Ma tahaks seda vabaks, aga ei saa. Ma heitlen endaga ja teistega ja ma küsin mõtteis küsimusi ja vabandan ja palun ja nutan. Miks ma pean selline olema, miks ma ei võiks lihtsalt olla. Praegu on raske ja kurat ma ei oska seda põhjendada. Aga pole hullu, sina ei näe seda niikuinii. Ma ei lase sul - ja kui vähegi võimalik, siis ka kellelgi teisel - seda näha. Ma ei taha, et sa saaksid teada, kui katki ma vahepeal olla võin. Ma tegelen enda muredega üksi, kuigi selleks oleks mul vaja olla eemal kõigest. Aga nohh, paratamatused...
Panen lihtsalt päikeseprillid ette ja siis paistab Maailm ilusam.
Ja aitäh, J, selle loo eest:
Harjumatu tunne on... sest kõik tundub nii hästi praegu. Mu pessimism on loomulikult alles ja kõik muud imelikud inimvihkajast umbusaldaja iseloomujooned, but apart from that life's ACTUALLY great at the moment. Mistõttu on mul millegipärast raske mõista teiste madalseise, ma ei ole enne nendega nagu eriti tegelenud ega pead murdnud, sest ma olen oma muredes ja depressiivsetes tunnetes kinni. Või noh, ma olen alati nagu proovinud kallite inimeste jaoks end kokku võtta ja siiralt nende tuju tõsta etc etc, aga seekord on kuidagi teisiti. Kuna minust endast jooksevad positiivsed laengud pidevalt läbi, siis ma tahaksin seda ka jagada. Aga no kus sa saad... Kusjuures, isegi eesti keele eksam, mis ilmselgelt pidi halvasti minema, ei muuda hetkel enam mu tuju niruks. Millal ma viimati end nii rõõmus-õnnelikuna tundsin?
Mul on hea meel, et ma saan olla mina ise. Ausalt öeldes, ma pole seda nagu ammu saanud. Ei tea, miks. Lihtsalt oli blokk ja ei suutnud. Eks vist õigeid inimesi on ümber vaja. Mitte vist, vaid kindlalt.
Ma avastan endas aeg-ajalt vastuolusid. Näiteks, ma tunnen, et inimesed oleks justkui kuritöö toime pannud, kui teevad ilmselgeid kirjavigu (mitte, et ma ise neid ei teeks) või kasutavad inglisekeelseid sõnu eestistatuna (estonglish vms) ehk kokkuvõttes - hindan puhast eesti keelt. Teisalt, ma räägin ise VÄGA palju inglise keeles ja kasutan inglise keelseid sõnu keset juttu. Miks? Nojah, hea küsimus. Mõnes mõttes on see justkui praktika, kui ma pean pikema vestluse mõne sõbraga inglise keeles. Kuid teisest küljest, inglise keeles kõlaks osa lauseid/sõnu/fraase nagu paremini ja õigemini. Niiet, mida?
Also, see on hea lugu:
Ungru lossi varemed, tantsimine. EI huvita, et autod mööda sõidavad, ei huvita, et teised ratturid mööda sõidavad. Peaasi, et kõrvaklappidest tuleks hetkeemotsiooniga sobiv muusika and I'm just gonna dance it all out. Ja see on kuradi hea. Ühe koha peal on täpselt selline lame koht, nagu perroon isegi, tsemendiga üle valatud ja puha. Miks ma seda küll varem avastanud ei ole? Kui taielda enam ei jaksa, siis istun maha ja mõtlen, keegi ei tule segama, terve 'loss' on minu ja minu mõtete. Millegipärast on Ungru minu jaoks eriline, ma ei tea, mis see on, aga lihtsalt feels right. Nagu Blaenavonist kuskil miil või kaks eemal üks koht. Minu kohad... Meil kõigil on selliseid vaja, sest argipäevaelu viskab vahel nii üle, et tahaks ära minna. Maha jätta kõik probleemid, kohustused, inimesed. Paar päeva tagasi olin ma nii viimase piirini aetud. Pärast rattaga sõitmist ja varemeis tantsimist ja karjumist on parem, palju parem. Je!
Also, natuke enne Rohuküla sadamat hakkas mingi koeranähvits mind taga ajama.
Also also, nägin täna selle aasta esimest liblikat - kollane.
Veidi irooniline, mis praegu viimastel päevadel toimunud on. Ma lihtsalt ei mõista ise ka, kuidas viimased sündmused üldse võimalikud on. Poleks osanud unes ka näha, et nii läheb. Einoh, ma ei kurda, aga natuke räbal tunne, sest kõige tipuks tegin tähtsale inimesele väga haiget. It's like I've become what I hate. Aga ma ei saa väga mõistusega vist kaasa rääkida siin. So, I'm just gonna go with the flow and see what happens next.
Ja ega ma ei arvagi, et keegi midagi aru saab... ma isegi ei saa.
A ja no see kummitab:
Paar päeva tagasi juhtusin armastatud sotsiaalvõrgustikust lugema, kuidas üks minuvanune hõiskas, et ootab last. Ise nii kuradi rõõmus. Ma tahaksin küsida noortelt ja rasedatelt, et mis teil arus on?? 20-aastane on ise veel laps, enamus meist ei saa veel isegi mitte endaga hakkama. Meil ei ole haridust, tööd, oma kodu ja kurat võtaks, väga naiivne oleks arvata, et sellises vanuses algav suhe jääb kestma ja lapsel saab olema korralik ja terve perekond ja kodu. Miks te rikute ära enda elu ja (eeldatavasti) oma lapse elu? Ausõna, kui ma kunagi mõnda põngerjat tahan, siis ma tahaks pakkuda talle ka sobivat ja turvalist kodu, täisväärtuslikku lapsepõlve. Perekonda, kus on nii isa kui ka ema. Ma ei taha, et noores eas tehtud lolluste tagajärjel peaks laps kannatama, tema ei ole ju süüdi. Ma ei taha, et mu laps peaks kunagi pealt kuulma vanemate tülisid, nägema-kogema pere vägivalda. Kas mõnel noorel on siis nii igav või ei ole mitte mingit võimalust tööle-kooli saada, et peab lapse saama? Andke andeks, aga mulle tõesti ei mahu pähe, kust tuleb nii noorel inimesel pähe mõte, et hmm...mida teha...ohhh jääks rasedaks, sünnitaks lapse. Niisiis, minu küsimus on, miks?
Loomulikult ei ole kõik noored emad halvad emad, loomulikult ei lõpe kõigil noores eas pereloomine halvasti, aga olgem ausad...
Tavaline vesipiibu suitsetamine kestab üldjuhul 20-80 minutit, et rahuldada organismi nikotiininälga. Sigareti suitsetamiseks kulub keskmiselt 2 kuni 10 minutit. Sigaretisuitsetajad tõmbavad 5 – 7 minuti jooksul tavaliselt 8 – 12 mahvi ja hingavad sisse 0,5 – 0,6 liitrit suitsu. Piibu suitsetamise tavaseansil tehakse 50 – 200 mahvi, millest igaüks sisaldab 0,15 – 1,0 liitrit suitsu. Tavaline ühetunnine piibutamisseanss sisaldab 100 – 200 korda rohkem suitsu kui ühe sigareti tõmbamisel.
Allikas
Okei, pole vist eriti palju parem nendest sigaretisõltlastest...
Aga segadus on meeletu. Ma olen justkui jagunenud kaheks. Üks pool nendest tormab ummisjalu ühele poole, teine teisele poole. Need riismed, mis jäävad kahe poole keskele, üritavad nüüd nii mõistuse kui ka tunnetega aru saada, mis toimub ja mida ma tegelikult tahan. Mis kahjuks ei õnnestu kuidagi, sest selgust ei saa - kord kaldun rohkem ühele, siise teisele poole. Kui see varsti ei lõppe ja ma selgust ei saa, lähen ma katki, pooleks, tükkideks. Ma üritan iga päev mõelda, kaaluda, meenutada. Still no luck. I'm a mess.
I feel like I'm dead. Aeg-ajalt selline tuim tunne tuleb peale, vedeleks lihtsalt voodis ja kuulaks iLiKETRAiNSi, mis ei tee meeleolu sugugi paremaks, vaid ma süüvin hoopis järjest rohkem endasse. Kuid mitte mingit lahendust - lohutust ma endast ei leia ja siis tuleb pisar, teine kolmas ja siis on juba...
Üks tark tüdruk pani kirja oma blogisse järgmised sõnad: 'it's easier to leave than to be left behind' (mis on väidetavalt küll Michael Stipe laulusõnad, kuid ma ei imestaks, kui toosama tark tüdruk oleks talle selle fraasi e-mailiga saatnud, et Stipe saaks midagi tarka oma loomingusse pikkida). Nevertheless, praegu ei usu ma seda lauset. Absoluutselt. Ma ei tahtnud seda teha, aga ma ei tahtnud ka rohkem haiget saada. Viimane pisar tilkus karikasse ja muud võimalust siin enam ei olnud. Ma ei suuda ilmselgelt teist inimest muuta ja tema arusaami kõigutada, kui ta nii tugevalt ja kindlalt tõesti usub oma juttu. Auf Wiedersehen, kuigi ma armastan endiselt.
'Teile, kes te alles kasvueas olete, teevad jumalaannid ainult head ega ole kahjulikud - annavad magusa punase vere ja hea une, ei tee meeletuks ega võta mõistust peast...'
Nii väidab Laur Sigrid Undseti romaanitriloogia 'Kristiina Lauritsatütar' esimeses raamatus. Kas ma ei saa lihtsalt aru Lauri mõttest või ta tõsimeeli arvab, et lastele alkoholiandmises ei ole halba, vaid tuleb pigem kasuks? Mida ütleks seepeale tänapäev? Kuidas räägitakse igal pool, kui paha on alkohol, kuivõrd palju tapab ajurakke, kui hävitavalt mõjub justament lastele ja noortele. Laur mainis ka, et kui tüdruk jääb purju ega jõua omal jalal tagasi karjustemajja minna, siis on mehi küll, kes teda kanda jõuaksid. Kristiina ei olnud kümnenegi. Natuke keeruline on mõista Undseti mõttekäiku. Jutt ei ole ju lihtsalt proovimisest. '
Mõtlesin eile natuke meie korravalvurite ja kõrgemate võimude peale. Füüsilise vägivalla toimepanijat karistatakse, eks. Aga vaimse vägivalla puhul? Üldjuhul jääb see ju karistamata, kuigi tagajärjed võivad olla tunduvalt tõsisemad ja mine'p tea - ehk ei parane hingehaavad kunagi, samal ajal, kui kehalised vigastused üldiselt paranevad (jaa ma tean, mõni 'klobitakse' nii läbi, et ei parane kunagi, mõni lüüakse maha ka). Üks asi on muidugi jahh lähenemiskeeld, okei, aga see pole see. Mis siis saab, kui too inimene elab samas majas ja iga päev pead teda nägema? Mis siis, kui ta pidevalt terroriseerib ja tekitab tunde, et torkaks omale tema silme all noa kõhtu? Mis siis teha, kui ta ei lase sul üldse rahulikult elada?
Ja kõige lõpuks ajas mind täna närvi üks töökaaslane - ka admin - kes võttis eelmise nädala alguses omale haiguslehe, nädalavahetusel käis Tallinnas möllamas ja sel nädalal pikendas uuesti haiguslehte. Kui sa tahad niiväga valetada, siis ära ole vähemalt nii loll, et kohe Facebooki lähed oma nädalavahetuseplaane kuulutama. Valetamini on tarkade inimeste asi nohh. Me kõik teame, et ei ole ta nii haige midagi, aga midagi teha ka ei saa. Nii me siis jagame siin tema vahetusi ilma asjata - minul täna näiteks 24-tunnine päev, ülemusel homme 36-tunnine. Mul hakkab vaikselt kõrini saama, et kogu aeg tuleb tema vahetusi üle võtta, ma olen ometigi arvestanud oma vabade päevadega. Ja no oleks ta siis mingi superadmin - kaugel sellest, tal on muid jamasidki. Kuid tööandja ei saa tuhkagi teha, sest haigusleht...
Praegu on kõik täpselt selline:
Mõnda asja võib-olla lihtsalt ei saa parandada, sest vead on juba vundamendis ning nende parandamiseks tuleb võtta juba terve maja maha. Nii irooniline, et lihtsalt ajab naerma ja siis nutma. Siis joon klaasi veini ja pärast seda on savi. Ma võin ju tahta, aga mitte miski ei muutu. NAD võivad ju väita, et inimesed muutuvad, aga tõsiasi on, et üldjuhul nad seda ei tee, vähemalt mitte enne, kui mingisugune lifechanging event pole ette jäänud. Miks ma ise ei muuda end? Nagu öeldud, on minu jaoks probleemis vundamendis ja ma ei saa üksi midagi teha. Lollus.
Aga ükspäev juhtusin töö juures ETV-st saadet vaatama. Naine, kellest seal räägiti, kõneles võrokeelt. Tundsin, kuidas soe ja kodune tunne täitis mind. Meenusid vanatädi, vanaisa-vanaema (keda kahjuks enam pole minu jaoks), kasuvanaema. Tahaksin viia vanavanemate hauale küünla, minna vanatädile ja ta abikaasale maale külla... Võru on talviti üks külmemaid piirkondi Eestis, kuid minu südames on tema jaoks alati soe kohake.
See kool, kus ma tehniliselt-teoreetiliselt praegu käin... see kool on üks suur häma. Enamus ülesandeid on sellised, et vaatan tööjuhendit ja mõtlen endamisi, et no milleks, mida kuradit see mulle annab. Tundidest ei hakka ma üldse rääkima. Need on üldjuhul veel hullemad. Aga mul on/oli seda aastat vaja. Mulle meeldib tööl käia, mulle meeldivad öövahetused, mulle... hakkavad inimesed järjest vähem vastumeelsed olema. Hakkan vaikselt aru saama, et nad ei ole üdini halvad. Minu tätoveering... see kannab osalt seda sõnumit. Mul on hea meel. Aga ma PEAN minema ülikooli sügisel. See on ainuke, mis kindel. Ma igatsen normaalseid tunde (loenguid), selliseid, kus ma kuulan huviga ja pärani silmadega, mis minust targemad inimesed räägivad. Paar aastat tagasi käisin ma Noorte Foorumil - seal tekkis selline ülikoolitunne, justkui olekski loengus, huvitavas loengus, mis mulle tõesti annab midagi juurde. Miks ma raiskan aega tundide-töödega, mis on nii mõttetud?
Kahtlustan, et varsti on teooriaeksamile vaja minna, sest ainult üks loeng on veel jäänud. Oskaks ma siis sõitagi... aga ei, mul ei ole autojuhipisikut veres ja kahtlustan, et autokool ei suuda mind sellega ka nakatada.
Kuid on asju, mis on praegu päris kenasti ja see on tore. Vahepeal on hea tunda lisaks igasugusele muule pasale ka rahulolu. Thank you.
