BOLLOCKS!

Paistab, et on tõsi, et naised armastavad nö kõrvadega. Miks sa lasid mul nii kauaks minna?

Rwy'n dy garu di! (I think)

Ei aga tegelt pole hullu. Ei jõudnud eile õhtul magama jäädagi, kui üle mu sõrmede kõndis faking ämblik, see suurte jalgadega koivik või kes iganes. Ma algul ei teinud eriti välja vaid mõtlesin, et raudselt juuksed libisesid kuidagi niimoodi, aga siis tundsin oma laubal midagi liikuvat ja ma ehmatasin end üles. Jooksin lüliti juurde, et tuld põlema panna. Ja seal ta lebaski, nüüd juba surnud ja mõne järele jäänud jalaga ämblik...Ja kas ma tõesti suutsin siis pärast veel magama jääda. Ei! Ma endiselt kardan ämblikke ja ma passisin pool ööd hirmust üleval. Nii ei tohi inimesei šokeerida. EKSOLE!!!

Vähemalt mul on enam-vähem hea tuju ja ma olen rahunenud ja mõelnud ja noh...Kulutasin palju palju raha täna Ann Summers'is ja pärast seda läks tuju paremaks. Kuna mingi aastalõpp ja boxing day oli just, siis on igal pool meeletud allahindlused ja no kurat Eestis juba nii hästi ei lähe.

Ja ja ja lõpuks on mul 14-eye Dr.Martens'id ka. Ilmselgelt tuleb vist välja, et minagi olen material girl, kuigi ma üritan kogu aeg teha vastupidist nägu. Oh well!

Mul hakkab halb iga kord, kui ma mõtlen sellele saksa hoorale. Arvatavasti ta poleks Eestis praegu, kui teaks minu olemasolust ja kui teda ei tahetaks sinna. Aga no ilmselgelt siis, hoolimata eitamisest, oli ta siiski oodatud. Mille muidu ta samal ajal Eestis on, kui mina seal pole. Superb! Mul on kas väga suur paranoia, usaldusprobleemid või ma olen lihtsalt telepaat ja kõik ongi nii nagu ma kardan. Ma ei talu mitte ühtegi kuradi saksakeelset sõnagi. Scheiße!!!

I am the passenger
and I ride and I ride.
I ride through the city's backsides,
I see the stars come out of the sky.

Päris irooniline, kui lennukis esimene Siouxsie lugu suffle'i pealt on 'The Passanger'. Lennureis saab läbi, ka tagasi Eestisse tulev lend saab läbi. Oleks nagu kodus? Ma oleksin nagu kogu aeg reisija. The passenger of life. Jah. Kuna ma ükskord kohale jõuan? Iseenesest on tore olla sõidus ja reisida ja reisida, kuid tahaks kordki koju jõuda ja lihtsalt olla. Aga...kus on see kodu?

Ma ei mõista, mille siin nii suur paanika on, kui lund ei ole ju ollagi. Kaks kuradi suurt lennujaama on kinni, teedel metsikud avariid ja osa niisama lume tõttu läbimatud. Something is really really wrong. Kui nad vaid näeksid Eesti talve, Eesti lund, Eesti külmakraade...

Ma pole kindel, kas Kiks üksinda London Stansted'i lennujaamas kahe ümberistumisega rongile minemas on just kõige mõistlikum... *TOTALLY WORRIED AND FRIGHTENED FACE*

Ja kui nüüd päris ausalt ära rääkida, siis ongi minu jaoks täna viimane, mille üle mul on lihtsalt ülihää meel, sest väsimus on nii suur ja mul on hädasti vaja seda puhkust. Millegipärast eilses matemaatika töös (mille ma ette tegin) ja tänases matemaatika tunnis, paistis nagu oleksid kõik ülesanded ustkui ise end ära lahendanud. Väga tore on, kui vahel tuleb tagasi see tunne, et ma natukenegi veel oskan matemaatikat ja et ma ei lähe niisama lolli mängima eksamile (kuigi...laias matemaatikas on ikkagi tohutult raske). See selleks...Teisipäeval on minek. Pühin jalge alt Eestimaa tolmu ja lendan kaugele kaugele, kus on minu teine (või on ta siiski esimene?) kodu. 

Lõpuks on soortiatud ka kõik need kuus tööd, mis see nädal oli vaja teha. Super! Oli raske nädal, no oli, aga asja sai. Vägev, et ma kordagi ei murdunud totaalselt selle nädaka jooksul. Ma vist tõesti suudan...kui väga tahan. Ehk peaksin lõpetama siis ka eksmite ja sisseastumise pärast närveerimise? Kui end kokku võtan, siis saan kõigega hakkama (pean saama!).

Panin tähele, et aega mööda muutub ta julgemaks ja lausub rohkem...ilusaid sõnu?

Millegipärast on selle aasta lõpp jubeduste tipp. Kõik asjad toimuvad just kolmel viimasel nädalal ja loomulikult pean ma igal sellel kuradi üritusel osalema. Mitte kedagi suht ei koti see, et kas ma jõuan või oskan või tahan. Viimati rääkisin oma klassijuhatajaga, tuletasin talle meelde, et ma pean  ühe töö ette tegema ja millegipärast läks jutt üle Playboxile (mis muideks toimub järgmine neljapäev) ja kui ma mainisin, et ma ma ei osale sellel, sain põhimõtteliselt sõimata. 'See on klassi üritus ja kõigist klassidest peavad kõik osalema'. Ptüi! Vabalt võin osaleda, kui nende ülejäänud asjadega tegeleks keegi teine. Kuid sellises seisus ma sinna ei tule. I'm sorry, but soon i'll be burned out... Mind lohutab esialgu see, et kohe on nädalavahetus [oi jee, orkestriproov peab ju ka LOOMULIKULT just see nädalavahetus olema(!)]. Nii tore, et ühe inglise keele töö eest saan ma 1, sest mul lihtsalt ei ole võimalik seda teha kunagi. Ilmselgelt tegi Katja mulle niigi järeleandmise, et lubab teha selle ära esmaspäeval, ILMSELGELT PEAN MA MINEMA VÄIKESE KOOSSEISUGA ROOTSI SAATKONDA LAULMA LUCIA PÄEVA PUHUL! Loomulikult peavad olema kuradi rootsi keelsed sõnad peas. Why don't you just kill me now?

Ella Lunts: 'ma tean, et teil on palju õppida, aga mis parata'(ja jagas mõnuga teemasid, mis tuleb selgeks õppida.)

Aga õnneks on lumi maas, mis tähendab, et saab lumeingelid ja kukerpalle teha ja lund loopida ja tunda end nagu vanasti - väikese ja muretuna [olgugi, et see kestab vaid hetke, sest peagi sukeldun tagasi oma muredest tulvil maailma ja üritan tegeleda oma probleemidega (mis ilmselgelt ei peaks olema probleemid, vaid asjad, millega mulle meeldib tegeleda)].

Varsti ongi käes kauaoodatud Viljandi ja parmupilli kursused ja Viljandi. Leiaks ainult transporti ka kuskilt...

Millegipärast on viimaasel ajal mingi blokk nagu ees. Ma ei suuda eriti tõsiste asjadega tegelda ja mu mõtted uitavad alati kuskil pilvekõrgusel ringi. Mul on kahtlane tunne, et ma ei lähe isegi laulma täna, lihtsalt ei ole mahti. Mingist Keisrihullust ei taha ma üldse midagi kuulda, kuid kahjuks või õnneks on jäänud aega veel vaid nädal ja ma pole isegi mitte alustanud. Kuradi eemaletõukav on see mulle. Muidu iseenesest ei peakski sel midagi viga olema sisu poolest, aga no ei taha seda raamatut kätte võtta. Laisk laps, ma tean. Aga ma olen väsinud...Lisaks hakkab mulle järjest rohkem närvidele käima svenska õpetaja (hetkel kahtlen väga, kas ma saaksin siinkohal öelda 'ära võta isiklikult'). Ei taha, ei huvita!

Nagu mul ei oleks rohke asju mille pärast muretseda. Kõik kasvab varsti mul üle pea ja ma ei oska neid asju kuidagi leevendada ega eemaldada. Vaat' kui veider, et tehniliselt seetõttu, et ma tahan pärast gümnaasiumit muusikat edasi õppida, peaksin praegu mängima ja solfedžo teooriat kordama ja õppima ja harjutama, aga näed vot ei saa, sest mingi üldharidusgümnaasium on vaja enne ju ära lõpetada. Aeg kulubki põhiliselt koolile. Päris veider oli klassiaknast välja vaadata ja avastada enne nelja, et vovv näed õues on pime, aga meie tunnid pole veel läbi...

Ning noh, midagi peab väga valesti olema, kui vene keelsete sõnade asemel ainukesed, mis meenuvad, on rootsi keelsed...

ÄRGE SEKSIGE ILMA KAITSEVAHENDITETA!

'Let's hurry back,' she said, 'before we are swallowed! Run now, my darling child, I'll be sure to follow closely! We must hide desperately, away from monstrosities!'

Budistide jaoks on elu kannatus. Ega nad ei eksigi nii palju selles suhtes. Kuigi noh eks see ole suhteline...nagu ka kõik muu pask. Läbi kõigi nende kuradi eluaastate tuleb ainult rabeleda ja joosta ja hüpata ja teha veel ma ei tea, mis imetrikke, et siin kuhugi edasi jõuda. Mille nimel? 

tõtõtõrõtõ-tõõõ-tõtõtõõõ-tõtõõtõõõ-tõrõtõõ-tõõtõõ-tõõõõõõ. Kes suudab ära arvata, mis lauluga on tegu, saab 10 punkti.

Geneetiliselt muundatud vihmaussi embrüost välja pestud totipotentne idioot oled (kui bioloogia tundidest muud kasu pole, siis vähemalt annab erialaseid veidraid võõrsõnu üksteise järele enam-vähem randomilt asetades moodustada vahvaid solvanguid).

Ma tunnen ennast nii jõuetult. Oh, kes küll motiveeriks mind ja aitaks läbi närida ülesannetest, mida lihtsalt on nii palju. Ma juba kahtlustan millegipärast, et isegi kahest päevast, mis ma otsustasin endale võtta, pole kasu. Mul järjekordselt nii nii nii hea meel selle üle, et meil on kunstiajaloo töö kolmapäeval ja et seitse peatükki koos küsimuste ja piltidega töösse tuleb. TÄNKS, UUSIKAS! Ja ma hakkan järjest rohkem kahetema seda, et ma valisin ajaloo ja matemaatika riigieksamid. Ilmselgelt tuleb välja, et ma ei oska eriti kirjutada ajaloolist arutlust ja laia matemaatika kodutöödest ei tasu üldse rääkida...Kurat, närvi ajab, ma oli matemaatikas väga hea, aga millegipärast Karmi tundudes jääb kõik nii segaseks ja ülesanded ei tule välja. Põhimõtteliselt eriti vahet ei ole, ma ei kavatse midagi sellist edasi õppima minna, mis vajaks matemaatika eksamit.

Mul on nii hea meel, et ma võtsin lõpuks kätte ja hakkasin Kurt Vonnegut 'Tšempionide eine't lugema. See on nii geniaalne. Vahele on pikitud illustratsioonid, mis on justkui lapse joonistatud ja alati eelneb pildile taoline lause - 'tema hauakivi nägi välja selline:' (muidugi sõna 'hauakivi' asemel on alati erinev asi, olenevalt sellest, millest juttu on). Oi kurjummel, ma oleks nii pagana õnnelik, kui ma oskaks kah kirjutada nii hästi. Ma tõesti tõesti tahaksin osata. Kuid kirjutamine ei ole see, millega ma kõige paremini hakkama saan. Absoluutselt iga kirjand, mis ma kirjutan ja ära annan õpetajale, paneb mind nii muretsema ja mul alati selline tunne, et no seekord läks küll väga pahasti ja et mitte midagi normaalset ei osanud kirjutada...oh 25.aprill, kuidas ma su küll üle elan...

Clear up what you are,
burn out these eyes.
Rip up this place and scream:
I am your slice of life.

Nüüd olen (õnnelik)!

Ja ongi see esimene kohe-kohe möödas. On jäänud veel viimane takistus nimega aatomifüüsika ja kui see on ületatud, siis panen Võru poole jooksu ja ongi kõik tore.

Tookord, kui me käisime Merkaga jalutamas, küsis ta minult, et miks mina alati kuulaja rollis olen ja tema alati räägib. Hakkasin mõtlema, et tavaliselt see vist nii ongi, ka teiste puhul. On ainult paar inimest kellele mina oma asju räägin...kui neilegi. Millegipärast on minuga enda elu jaganud ka inimesed, kellega ma just eriti palju ei suhtle. See on tore. Kuid ma vahel kardan, et äkki ei suuda ma siis oma asjadega tegeleda ja kõik minuga toimuv jääb unarusse. Mul on siiski hea meel, et mulle räägitakse asju, sest kunagi olin ma vastik tagarääkija ja ei suutnud kunagi asju suletud huulte vahel hoida (oh neid aegu, mil olin veel 12...). Mu endine ühikakaaslane ja üldse hea süber ütles ükskord, et kui ma siia ühikasse tulin, siis ta arvas kohe, et ma olen usaldusväärne inimene. Thank you for trusting...

Vabandage, et mulle meeldib svastika, vabandage, et mulle meeldib punalipp, vabandage, et mulle meeldib nõukogude ja natsi sümboolika ja tolleaegsed asjad. Ma tean, et nendega võivad mõndadel inimestel valusad mälestused esile kerkida ja seetõttu ei taheta mitte midagi selle ajaga seonduvat näha. Vabandage, aga mulle meeldib. Kas ma peaksin siis ignoreerima seda ja ei tohi omada näiteks sirp-vasara ja viisnurgaga vööpannalt, silti 'не включать. работа на линии.', desktopil nõukogude lippu, rääkida kui väga mulle meeldib svastika? Kas sellise jama pärast peetakse mind kohe mingiks noenatsiks või sotsialismi pooldajaks? Muidugi vanaema tuleks kohe oma jutuga, et mina ei tea sellest ajast midagi ja kuidas ma üldse julgen selliseid asju omada. Loomulikult ma otseselt ei tea midagi, ma ei tea midagi muud peale selle, mida isa, vanaisa ja ajaloo õpetaja rääkinud on. Eriti tobe on see, et näiteks Rootsis on selline asi nagu haakrist täiesti ära keelatud, kuigi see opn mitmes usundis kasutusel hoopis teise tähenduse all kui natsid seda kasutasid. Inimesed on...

Kuulan bändi 'Sinine' ja lasen selle sügavatel helidel mind endasse haarata, tehes pausi arutluse kirjutamisele ja lihtsalt...olles.

Aga ma nagu ei mõista ikka veel eriti, mille kuradi pärast ma olen mitu päeva järjest ainult The Kooks'i kuulanud...

Ma ei oska olla, ma ei oska käituda, ma ei oska ja ma kardan suhelda teistega. Mul on vahel selline tunne, et mina ei kuulu sellesse ühiskonda. Mõned saavad nagu võluväel kõigiga tuttavaks, kuid mina...ma ei oska. Ma tahaksin olla über-sociable, aga ma lihtsalt pole. Kuid ma tõesti tõesti käitun vahepeal segaselt, kui ümberringi on inimesed, keda ma ülihästi tean. Ma olen nii vastandlik. Ma vist ei tea ise kah ennast eriti hästi (identiteedikriis?). Ma tahaksin olla praegu Victoria joa sillal, tunda köit enda ümber ja lihtsalt...hüpata. Tuul, kiirus, vesi, mäed...võimas. Langen. Üha madalamale ja madalamale. Ja siis tõmbab miski mu järsult tagasi ja ma ripun...ümbruses on vaid kaljud ja vesi. Ma tahan.

Kõik need aastad ma enamuse ajast vihkasin seda kohta, ma tahtsin sealt ära, nii kõrini oli. Peaaegu iga päev need samad seinad, need samad noodid, need samad näod, see sama harjutamine, harjutamine, harjutamine. Oh, kuidas ma soovisin, et see kiiremini lõppeks. Kuid nüüd...nüüd olen ma seal tagasi. Nüüd, kus need seinad tunduvad armsamad kui kunagi varem. Millegipärast tundus see hetk, mil pedagoog Karlis oma uksest koridori astus ja mind silmates naeratas sõbralikult ja samas üllatunult ning küsis, et kas võib mulle head uut aastat soovida, nii...nii...äge. Olen rõõmus, et olen tagasi.

Eile õhtul olid kõik inimesed nii ilusad ja head. Nad kallistasid mind, inimesed, kellel minu eksistentsist on/oli muidu täiesti ükskõik (ilmselt), inimesed, kellele ma ei meeldi(nud) (ilmselt). Ma veetsin õhtu persoonidega, kellega pole kunagi enne nagu suhelnudki või siis väga vähe. Mul pole ammu olnud nii vahvat nädalavahetust. Kõik algas nii vaikselt ja rahulikult pargipingil istudes ja juttu rääkides. Kuid praegu ma tahaksin magada, sulgeda silmad ja uinuda.

Segaduses. Vastakad tunded.

Magasin hommikul sisse ja millegipärast oli juba siis tunne - this is gonna be a lo-ong day. See süvenes veelgi rohkem siis, kui ma sattusin suurde segadusse patareide müümisega ja ilmselgelt ütlesin kliendile vale hinna. Super, sellised vahejuhtumid mulle meeldivad /sarcasm/. Ja nii ma istusin pool päeva 40-kroonise kassaga ja see tundus justkui jäävatki nii tibakeseks. Üllataval kombel aga hakkas mingist hetkest kõik paremuse poole liikuma ja mis siin salata kliendivaba hommiku tõttu sain tegelikult ju ka raamatu enam-vähem läbi. Kogu seda olemist muutis halvemaks muidugi fakt, et täna oli palju ämblikuid...ja kõik putkat külastavad sõbrad olid Tallinnas. Erinevalt teisetest ei ole minul järjekordselt ühtegi putkanalja. Minu juurde satuvad alati millegipärast sellised inimesed, kes ei küsi mitte, kus asub Haapsalu kuulus rippsild, vaid pigem, kus asub Iloni Imedemaa või midagi sellist (ehk siis normaalseid asju). Muidugi iialgi ei saa läbi inimesteta, kes ei küsiks, kus asub Anni kohvik, aga ilmselgelt pole selles midagi naljakat. Kuigi mul pole absoluutsetl õrna aimugi, kust inimesed võtavad selle nime...

Ilm oli külm ja vihma sadas. Meenutab sügist. Ei! Ma ei taha veel, siiski siiski on mõned päevad veel augusti kuu. Ümbrus oli suhteliselt vaikne, kostus ainult üksikuid laste naeruhõikeid, autode mürinat, mis koos sellise vines ja morni ilmaga koos moodustasid justkui ähvardava paari, tuletades meelde, et varsti on teisipäev ja minek. Ma peaksin ilmselgelt hakkama asju kokku panema...

Hoolimata sellest, et sain 41%, olen endiselt koolis. Kõigest mõned päevakesed on veel jäänud ja algab sama rutiinne aeg jälle pihta...nagu kõik need üksteist aastat. Kuid ometi, midagi on teisiti. Seekord on viimane, kõige viimane. Ma ei suuda isegi veel uskuda, et nii kiiresti on aeg läinud. Mäletan endiselt, kuidas läksin esimesse klassi. Mul oli seljas valge särk, mille peal oli must kleit (just selline nagu aastal 1999 moes oli), ma viisin oma kõige esimesele klassijuhatajale suure lille, suure kollase õiega, mis tundus lille kohta väga ebaloomulikult raske. Klassijuhataja ei näinud aga üldse selline välja nagu ma teda enne ette olin kujutanud - tumedad lokkis lühikesed juuksed, käed metallist käevõrusid täis ja selline tumedama jumega ehk mu esimene reaktsioon oli (loomulikult ei ütlenud ma seda kõvast välja), et mu klassijuhataja on mustlane...

Uue aasta puhul tundus kuidagi hädavajalik igasugusest vanast pahnast vabaneda. Nii sai mu kirjutuslaua sahtlitest, riiulitest ja ka riidekapist välja visatud suur hunnik ebavajalikku nodi. Oma väikse kapi tagant avastasin kasti, mis peitis endas mu lapsepõlve. Hulk mu vanu mänguasju olid justament seal. Isegi isa tehtud puust barbie kapid. Asjad, mis on niivõrd ainulaadsed, et neid ei saa iialgi ära visata ega maha müüa. Suudate üldse uskuda, et kõik, mis mu lapsepõlvest järgi on, mahub ühte kasti? Vahel oleks tore olla jälle väike - noh nii umbes nelja-viie aastane, ilma ühegi mureta...

Ma jumaldan seda, kui laman juba voodis, silmad on suletud, uinumine on kiviviske kaugusel ja kuidagi väga kerge on olla, nagu hõljuksin lae all. Ma polnud ammu seda kergust tundnud, ehk olin väga väsinud, lausa pooleldi unes?! Äkki see on see olemise talumatu kergus? Tundusin olevat justkui udusulg. Huvitav, olen nii palju seda fraasi kuulnud, aga pole suutnud kordagi enda jaoks selle tähendust lahti mõtestada (samuti pole ma ka lugenud Milan Kundera samanimelist raamatut). Ilmselt ei ole seda võimalik panna sõnadesse. Ma usun, et igaüks avastab varem või hiljem ise, mis just tema jaoks on olemise talumatu kergus...

Millegipärast on kõik mu tööpäevad olnud vihmased ja veidi jahedad, ilmselgelt on siis ka vähem ostjaid (kuigi tuleb tõdeda, et vihmakeepidel oli minekut). Tundus olema suht-koht non-profit day ja loads-of-information day. Kuid mingil hetkel hakkasid inimesed järsku huvi tundma ka müüdavate vidinate ja asjanduste vastu ning ma poleks uskunud, et ma sellisegi kassa täna saan. Viimased (vähemalt) pool tundi aga otsustas mingi inimloom oma jutuga mind lõbustada/tüüdata. Ta tundus kusjuures üsna talutav ja normaalne ning mu pähe tekkisid ilusad mõtted. Õhtusel kontserdil...I think i saw his true colours (või siis ka mitte, sest nagu inimesed ikka ürituste ajal, oli temagi not-so-sober). 

Midagi on nagu päris valesti, kui Svjata Vatra pannakse esinema Kuursaali lavale, kus on tavaliselt mingid 'ilusad' ehk siis klassikalised (või midagi sinna poole) kontserdid. Aga ei noh, ega see esinemisruum ju ansamblit riku. Ah kurat! Mingid vanad inimesed istuvad lauakeste ümber! See pole õige! Lootsime, et selline orkester nagu Svjata Vatra, esineb ikka kindlapeale väljas laval...Iseenesest kujunes lõpuks väga vahvaks ja see, et mingid mutikesed ka sääl vahtisid, ei tähendanud sugugi seda, et lava ees ei võiks noorem generatsioon end vabalt tunda ja muusika taktis tantsida...või õõtsuda.

To all tomorrow's parties
When midnight comes around
She'll turn once more to Sunday's clown
Where will she go and what shall she be...

Aga ma ei ole õnnelik. Tahaksin. Väga. Vähemalt on sügavkülmutuses šokolaaditükkidega vanilje jäätist ja kuna kell on 3 öösel, siis ei saakski ju soovida paremat aega jäätisesöömiseks. Võtan lusikatäie, teise, kolmanda, kahekümneesimese ja neelan külma moodustist, koos tänaste murede ja probleemidega. Nämm.

Kell 4.47 öösel. Ikka veel pole magada saanud. Ma  ei talu seda unetust. Ma ei ole mitu päeva maganud normaalselt ja ma ei jõua enam. Iga kord, kui ma vaatan, et kell on juba nii palju, lähen ma närvi ja saan vihaseks nii, et tahaks vastu kapi ust rusikaga virutada. MA TAHAN MAGADA!

Aga nüüd ma siis istun siin, rüperaali ees, juuksevärv peas, endal aga pole mul aimugi, kus ma saan värvi välja loputada. Ilmselgelt oli vaja just siis vannitoa remondiga  pooleli olla, kui ma tagasi tulen. Tegelikult olen ma remondi üle üsna õnnelik, sest kogu see alumine korrus vajas seda ja kujutate ette, kui varsti on vannituba nii ilus, nii ilus, nii ilus (ausalt öeldes mina ei kujuta). Eks seniks tuleb käia veekeskuses saunas või aiakastmisvooliku all (viimane variant on küll vägev leiutis). Oeh, aga mis rõõmu on sellest remondist, kui see lõpuks tehtud saab, kui iga nurga pealt vaatab mulle vastu proua Helju [mu vanaema (kuigi viimasel ajal olen ma hakanud selles juba kahtlema, mul on tunne, et tegemist on hoopis tulnukaga, kes on saadetud mu elu Maapealseks põrguks tegema)] lollus.

Mul on nii jõuetu tunne, halb on, tahaks lausa oksendada [kuid ma ei ole haige(vähemalt omateada mitte)]. Mul on kõigest juba nii kõrini. Miski nagu sööks mind seestpoolt ja tahaks hävitada järk-järgult. Ma ei suuda kõige sellega tegeleda lihtsalt. Varsti tuleb blokk ette. Homses ei ole samuti midagi paremat, ainult hullemaks läheb, sest kuupäevad lähenevad. Ma ei tea, kui kaua ma suudan lisaks taluda seda vinguvat, sõnakuulmatut ja jubedat põngerjat, eriti veel praegu, kui mu õlul on nii palju muud, mille pärast muretseda ja mille peale mõelda. Isa ja sakslased panid ka väljamaadesse minema ja ees ootab jube ning stressirohke abituriendipõli. Ma kardan eelseisvat õppeaastat. Kui 113,9373% aus olla, siis ma pole hetkel päris kindelgi, missuguses keskkoolis ma oma viimase aasta veedan. Ma ei tea, mida ma praegu üldse tahan elult. Aga ma vihkan lapsi, väikseid lapsi. Palun tuletage minule kunagi meelde, et ma ei hangiks endale ühtegi. Ma oleks äärepealt hakanud väga...väga...väga kõvasti karjuma ühe peale, kes kahjuks on mu kasutädi poeg. Kuigi noh, mul on kahtlused ja kõhklused, et ega ta ema eriti pole talle õpetanud, mida võib ja mida mitte. Aga no tõesti, täna vanaisa haual...ma olin kohe-kohe oma piire ületamas.

Nojah, ega's muud polegi, kui ma lihtsalt olen kõige pärast nii närvis, kui vähegi olla saab. Ma tahaks, et see juba läbi saaks. Kuulan Svjata Vatra't ja lasen Ruslan'i mõnusal häälel ja mahedatel rahvapillidel kõik paremaks teha.

What is the link between these crafts?
Doctors and thieves, they both wear masks.
Overpaid meat magicians.

Life is killing me.

Tegin jälle midagi mõistetamatut ja random'it. Isa hakkas autoga tädi linna viima ja küsis, et kas ma tulen ka ujuma, kuid ma ei viitsinud. Enne kui paps oli jõudnud lahkuda, suutsin juba ümber mõelda ja ikkagi nagu tahtsin minna ujuma. Siis aga langetasin end diivanile pikali, ei klausund ühtki sõna ja lihtsalt lebasin...mõned hetked.  Äkitselt tõusin püsti, panin sokid-tossud jalga ja panin minema - rollerirajale. Mingi veidra asjaolu tõttu läksin ma 30 tselsiusega jooksma. Mul pole mitte mingit aimugi, mille ma seda tegin. Ma ei salli nii jalustrabavat kuumust, ma ei salli jooksmist... samas aga ma armastan ujumist. Mõnikord ma üllatan isegi ennast ja ma ei kujuta ettegi, kust tulevad mulle sellised mõtted (või mõtlematused). Äkki on mul teine mina, kes on täielik vastand domnineerivale minale? 

Iseenesest on sellised juhuslikkus, randomness äge. Iial ei oska ette arvata, mida kaasinimene teeb, mis tähendab, et ei hakka igav ning igakord justkui avastaksid midagi uut inimeses. Meenus präägu kord, kui teised käisid rattaga sõitmas ja Ky lihtsalt suvaliselt sõitis mingisuguse veoki külge pandud kaldteest üles ja otse autosse (no sinna kasti). Mõned asjad juba ei läe meelest ära. Kuigi no kahjuks ma seda ise ei näinudki, aga kujutluspilt on mu mälus nagu kirves kivis...

Ma olen kurnatud, vihm sajab häälekalt vastu akent ja muid objekte ning hää on olla.

Äärmiselt tore oli vedada ja lõhkuda ja loopida täiest jõust metalli...roostetanud metalli...rasket metalli...ja õues oli palav. Kuid raha sai normaalselt ja eks näis äkki saab talvel veel võidu osaliseks jua reisilegi minna (sest igasugustes loosimistes läheb ju nii-nii hästi(!)). Ehk siis, koristasime isaga garaaži ja viisime mittevajaliku nodi vanametalli kokkuostu. Ausalt öeldes vägev oli visata kogu jõuga laias kaares metalli rauahunniku otsa. Mulle meeldib, kui ma saan jõudu kasutada ja lõhkuda asju. Millegipärast on see minu jaoks kuidagi vabastav ja mõnus. Let us do that again!

Jaan (Tätte) esines Võrus. Lihtsalt väga hää kontsert oli. Istuda pimedas/ hämaras augustiöös ning kuulata Tätte imemahedaid ja rahustavaid lugusid. See kontsert pani mind üsna mõtlema ja asju ümber hindama. Ma algul ei olnud päris kindel, kas viitsin sinna üldse minna, kuid no seda kontsrti ei vahetaks ma nüüd küll mitte millegi vasta. Kubija laululava oli ka metsikult rahvast täis ja vaadiõlu maksis 35 krooni. Et siis oot-oot, mis mõttes nagu? VAADIõlu peaks olema ju ometigi odavam kui purgis või pudelis. Ma ei tahtnud algul uskudagi, kui isa mainis. No vat ja oligi! Kuid veel hullem jama, et teisipääval ärkasin nii, et hammas (või õigemini hambahakatis) valutas, õnneks oli õhtul ka hambaarst. TARKUSEHAMMAS ! Ma ei kujuta ette, kuhu kuradi kohta see veel ennast mahutab, sest mul on niigi üks alumine hammas nii viltu, kui vähegi olla saab. Präägu on valus.

Nüüd ma saan aga jälle ühe meelisasjaga tegelema hakata, sest ma sain kaamera. Jeeei, minu armas Nikon. See pole küll peegelkaamera, kuid ka mitte mingi jublakas. Ma kohe ei salli neid väikeseid digimasinaid. Siuke tunne, et teeks pilti nagu mobiiliga. Enda omaga olen ma (veel) rahul ja ei tahaks (veel) seda teiste vastu vahetada. Niiet siis, pildistama!

Ma avastasin präägu, et isegi, kui mõni tüüp suudab tuju ära rikkuda ja pinda käia ja vinguda (+ veel 133,0997 negatiivset asja teha), siis ilmub kuskilt mingi kolmas tüüp ja suudab lihtsalt mingi lihtsa või täiesti mõttetu asjaga kohe kõik paremaks muuta. See...see on äge, sest tujuparandav lause või ütlus on üsna suvaline ja üldse mitte plaanitud. Mulle ei meeldi inimesed, kes arvavad endast liiga hästi. Paraku on selliseid aga palju, ka minu perekonnas. Päris tüütu, sest nad paratamatult usuvad truly madly deeply ainult oma väljavaateid. Nojah, ma muidugi tahan ka tihti, et tehakse nii, nagu mina tahan. Tegelt ma olen väga segaduses präägu, mu jutt on vististi kergelt seosetu ja ma tundun endale rumalana ja ma tahaks, et see muutuks ja ma tahaks, et kõik muutuks. Andke andeks, inimesed, kui ma präägu väga hajevil ja imelik tundun. Kuupäev ju läheneb ja mul on nii palju teha ja mõelda ja ma ei jõua, ei jaksa...

Kuid nagu ütles Illunaator - 6.august 2010 läheb kalendrisse kirja kui kuupääv, mil Kristiina üle 3 aasta juuksurisse läeb. True story...

Mul pole halli aimugi, kuna ma ütskõrd selle hirmsa palavaga ja sääskedega ära harjun. Vähemalt kogu selle soojuse juures saab vähemalt normaalses (või siis hoopis ebanormaalses) koguses ujumas käia. Kõik Walesis oldud mitteujumisega sisustatud aeg saab kah tasa tehtud. Võimas. Väga uskumatu on aga vee soojus järves - oma 28 kraadi tuleb ära. Suhteliselt eksootiline värk minu jaoks. Igal juhul on ülivahva olla väljas ja grillida õhtul. Really missed that. 

Ma sain just-just teada midagi, mis millegipärast mind päris rõõmsaks teeb. Võimalik, et teistele tundub see üsna mõttetu või nii, aga mulle tähendab palju. Eriti veel noh, kui kirjandus on miski, mis mulle meeldib. Mitme sõnaga siis - Anton Hansen Tammsaare on (või noh tehniliselt siis oli) mu sugulane. 

Ja rohkem ei oskagi öelda midagi, ausalt öeldes ei taha kah. Pole eriti viitsimist midagi sisse toksida ja Maailmaga jagada.

Ümberringi on kõik väga saksakeelne ja seega arusaamatu. Mis siis muud ikka teha, kui tegelen oma rüperaalikesekesega. Saabusin täna Võrru ja väsimus võtab vägisi võimust. Kolm ööd on olnud unevabad. Aga Folk oli ju... Oma meeldejäävate momentidega, mis on igaveseks mällu sööbinud. Ma ei oskagi seletada seda, kui vägev kogu see krempel oli. Mul on ülihää meel, et on sõpru, kes püsivad. Ka pärast kümmet aastat. Tore jällenägemine oli. Ma siiski ei saa aru, mis mõtet on ronida folgile ja siis põhimõtteliselt ainult juua ja koguaeg suht mälleris olla. No kurjummel küll, kodus võib ka juua. Õhh... Aga ühe suht täis tüübi eest oli küll vägev eest ära joosta ja lollitada. Mina olen Samantha ja suhtlen telepaatia abil.

Aga Zetod nähtud ja nad on vägevad. Terve Kirsimäe lavaesine oli paksus tolmupilves ja rahvamass, kes lava ees möllas, oli massiivne. Pantokraator oli ka üle väga väga pika ajal laval ja lihtsalt nii võimas oli. Ma armastan oma sünnilinna Viljandit.

Siin see ongi. Ukse taga, kiviviske kaugusel...Järgmisel hommikul ärgates topin veel viimased asjad kohvrisse, joon oma reeglipärase tassitäie musta kohvi ja panen minema. Umbes 200 miili autosõitu ja viimaseid pilke M4'le ja vasakpoolsele liiklusele. Jama, see kuus nädalat läks liiga kiiresti. Järgmisest aastast puudub mul igasugune ettekujutus. Eksamid. Laulupidu? Tantsupidu? Kiruvere (tahaks ükskord sinna ka jõuda)? Kolimine. Ülikool...Keeruline saab olema. Loodetavasti mingi kaks nädalat vähemalt saan Walesis olla. Õhõhõõ ma ei tea. 

Vähemalt Eestis ootab mind Viljandi, koos pärimusmuusika festivaliga ja meenutustega lapsepõlvest. Viimati, kui ma käisin Viljandis, sõitsin ka oma endisest elukohast mööda ja korteril polnud endiselt kardinaid ees. Ja oota, mitu aastat tagasi me selle maha müüsime? Let me think...ÜHEKSA (umbes)! Ebanormaale. 

Kuid tere, Eesti ja tere, sõbrad!

Mulle meeldib Maailm läbi päikseprillide rohkem. Kõik on kuidagi tumedam, samas mahedam. Tundub nagu ma elaksin vanemat sorti filmis, kus on veidi valed ja sepia-toonis värvid, natukene on udune (see pole muidugi mitte millegi muu süü kui mu silmade), kvaliteedil on juures ajaloo hõng ja kõik tundub ilus ja pole midagi, mille pärast muretseda. On ju ometi 50ndad ja Maailm pole veel arenenud niisuguseks hullumajaks, nagu ta seda on 21.sajandil. Inimesed on sõbralikumad oma hoopis teistsuguste väärtushinnangute ja olemusega. Elan hetkes ja ei tahagi võtta eest neid müstilisi päikseprille, mis muudavad kõik ümbruse nii ilusaks, heaks. Päike on pilvede taha läinud ja vihmagi sajab. Kuid ei, mulle meeldib Maailm niimoodi rohkem.

Ümbrus liigub. Alustades sipelgatest, kes on oma pesadest kiviplaatide vahelt mulla seest välja roninud, lõpetades vihmapiiskadega, mis katavad kiviplaadid suurte ümmarguste justkui tumesiniste laikudega. Vaatan ringi ja piisad tekitavad minust paranoiat, et kõik on täis ringi siblivaid putukaid (ilmselt sipelgaid, neid oli enne väga palju). Mõelda vaid, igal olendil siin maailmas on oma koht. Inimesed on millegipärast võtnud endale õiguse arvata, et nemad peaksid olema selle planeedi valitsejad (kuid oot, kas pole inimene ka ainult looma ja kas loomade kuningas polnud mitte lõvi?).

you're beautiful and nothing matters anymore at all, 
the world's so big and we're so small.

Sain suure üllatuse osaliseks, kui täna avastasin, et Blue Banana lävepakku ületades kuulsin Rihannat laulmas. See on nüüd küll selline asi, mis ei oleks pidanud kunagi juhtuma, never EVER! Ma poleks osanud seda uneski näha, võimalik, et sellist nalja tegi ainult Newporti oma (oh please please). Aga muidu oli vahva pääv. Hiljem Cwmbran'is pidime ühes poes kokku saama, millegipärast teda ei paista sääl. Mis muud teha, kui helistada. Kes suudab ära arvata, kus ta oli, saab kümme punkti. Kasiinos oli ja kui ma ütlesin, et olks läeme edasi nüüd, siis vastuseks kostis läbi kilina-kolina, et ta ei saa, sest võitis. Ma läksin ka sinna, et 'seda ausat võitlust päält vaadata'. That was pretty...

Ma tahan baaridest õlleklaase pihta panna.

Homme ma läen IKEA'sse ja olen rõõmus. 

Miks ma kirjutan? Miks leidub inimesi, kes loevad? Olkeks siis tõesti väärtuslik tekst. Kõik, mis ma siia kirja panen, on täiesti mõttetu, vähemalt teiste inimeste jaoks. Nojaa, minul on seda kirjutamist vaja, et mu peas toimuv ei jääkski ainult mu pähe ega lämmataks seda. Ma panen kirja seiku, mis on toimunud, et ma...(what's the word i'm looking for?) ei unustaks. Mul on hää meel, kui mõne jaoks tundub huvitav, sest uskuge mind, olen lihtsalt mingi suvaline Maa-elanik ja mul pole sellele planeedile eriti midagi pakkuda. Ma loodan, et see muutub kunagi ja ma saavutan midagi, midagi mille üle ma ise rõõmustaks ja mis ka teistele vastuvõetamatu ei oleks. Mul on suured lootused ja ilmselt veel suuremad pettumised. The universe is designed to break your heart.

On üks muusikateos. Ma sõna otseses tähenduses armastan seda. See on ühelt poolt ilus ja lootustandev ja nagu ütleks, et kõik saab alati hästi olema ja lõpuks (ükskõik mille lõpuks, ükskõik kuna) on absoluutselt kõik kõige paremas korras. Teisalt aga...nii kurb ja südantlõhestav. Nii lihtne - meloodia ja saade. Aga on ju teada, mis NEMAD ütlevad sellistel puhkudel - lihtsuses peitub võlu. (speaking of which, who are THEY? Still trying to find out...). Ma austan seda heliloojat. 

Järjekordselt on kaks tuba Trem-y-Mynydd'i katuse all minu värvitud. Värvida on tore. Samas aga, mis rõõmu sellest on, kui ise üleni värviga koos pole pärast? Millegipärast j Kahju, et ma värvin need toad kellegi suvalise jaoks - inimesele, kellel on ilmselt täiesti suva sellest, et korteriga on palju vaeva nähtud. Tema vajab lihtsalt elukohta ja selline kortermaja on siin vist üks paremaid võimalusi ma kahtlustan. Igal juhul hoopis teine asi oleks teha remonti päris oma korteris. Sellest ma unistan - oma väiksest korterist mingil kõrgemat sorti korrusel, kus ma võin teha kõik täpselt nii, nagu mulle meeldib. Siis oleks mul lõpuks tunne, et see on MINU kodu ja ma ei pea panema oma saapaid ja ketse vanaema silme alt ära, et ta näid ära visata ei ähvardaks (kusjuures mul on kuri kahtlus, et ta viskaski ühe paari mu katkiseid ja värviseid ketse minema, sest ma ei suuda neid kuidagi üles leida). Samuti ei peaks ma muretsema, et kas ma kell 4 öösel ikka saan tuppa sisse või äkki on uks haaki ka veel topitud ja ma pean tülitama sõpru ja öömaja paluma (tore on, et sellist asja pole päris veel juhtunud...vist). Ma tahan oma korterit...

Mu käekiri on tagurpidi kaldus. Isa ütles, et see viitab mingile iseloomuomadusele. Tekkis suur tahtmine teada saad ja loomulikult tuli appi vana hea sõber guugeldamine. Trükkisin sisse 'handwritin personality' ja voila, tulemusi nagu muda. A left slant writer (\\\\) will conceal their emotions and is observed as cold and indifferent. No vat ja ei olegi vist väga vale...                         

Ma olen ärritunud. Inimesed ikka suudavad üllatada, kahjuks enamasti negatiivselt. Jälestan seda, kui kaaskodanikud suruvad pääle oma jama ja arvavad, et ka mina peaks nii mõtlema. Mul on oma vaatenurk ja arvamus siiski, samuti nagu kõigil teistel. Ma pettusin...

You go in alive
and you come out like common trash.
This must be joke,
need beer and blood.
I'm starting to frizz up.

Viis päeva on möödas ja ma olen rampväsinud. Šotimaa on võrratu. Teed mägede ja 'loch'ide vahel on nii ilusad. Jaa, Loch Ness'i juures käisin ka, Castle Dounes, kus filmiti suur osa Monty Python And The Holy Grail'i, samuti ka Holy Grail'is korraks nähtud Castle Aargh! (tegeliku nimega Castle Stalker). Algselt me ei mõelnudki selle peale, et Stalkeri juurde minna, kuna see on mingi privaat või midagi sellist, aga siis (*trummipõrin*) vahtsin jälle aknast välja ja sääl ta oli. Loomulikult isa ei uskunud...(oleks pidanud).

Aga need mäed...kõrged, ilusad, kaetud justkui rohelise martsipaniga. Kaugelt paistis osade otsas vist veidike lundki olevat. Unbelievable. Korra paistsid kaugelt, väga kaugelt tuulegeneraatorid ja täiega palju, nad olid nagu lilled, tekkis tahtmine nad kõik ära noppida ja vaasi panna. Ma tahaksin siiski kunagi sõita läbi Šotimaa ka oma sõpradega, olen kindel, et siis oleks plaju vägevam. Sest täitsa suur vahe on, kas minna kuskile oma sõprade või vanematega. Kuigi ilmselt ei ole minul eriti õigust nuriseda, kuna ma just jõudsin siiski üliägedalt reisi-thingylt. Jess!

Aga 22.juuli läheneb kohutava kiirusega ja mul on tunne, et see on kohe-kohe siin. Kuid ma ei soovi veel Walesist lahkuda, thank you very much. Samas Eestis on Viljandi Pärimusmuusika Festival ootamas ja sakslased läevad ka umbes samal ajal Eestisse. Tjahh, vastakad tunded...

Pärast rohkem kui 400 miili ja 6-7 tundi sõitu, ummikuid M6 pääl, mägede imetlemist tee kõrval, asjade hotelli viimist, Edinburgh'i ilusa ja vägeva linna pääl kolamist, The Filling Station'is õllejoomist ja Uruguay-Ghana mängu vaatamist, jõudsin lõpuks hotelli, kus suureks üllatuseks on wifi. Hotell on kena ja sugugi mitte hullult kallis, esmamulje on väga positiivne. Kunagi enne mainisin ma, kui ilusad on Cardiff ja Tenby...kuid ausalt öeldes on Edinburgh peajagu üle neist. Jep, midagi pole parata. Igal pool linnas on veidi vanaaegsema muljega kivimajad, mis näevad välja natuke suursugused. Mul ei jätku sõnu kirjeldamaks...Kesklinn on hoopis teistsugune kui suuremates walesi linnades ehk ei olnud (või vähemalt täna õhtul ei avastanud veel) nagu sellist otseselt shopping street'i (õnneks). Baare oli küll palju, kõik nii kutsuvad. See oli lihtalt midagi ülivägevat, istuda ülerahvastatud baaris, juua Guinnessi ja vaadata jalkat. Millegipärast oli suurem osa rahvast Ghana poolt, nojah ega's ma ei suuda siis massipsühhoosile vastu olla ja olin ka nende poolt. Päälegi tegelt nad olid nii või naa ägedamad. 

Lihtsalt uskumatu, kui vahva. Kaua ootasin seda, et ma istun briti baaris ja vaatan jalkat. It's like awesome, very awesome. Ah kurja, hommikusöök on mingi kell 8 ja peaks magama minema, üsna kurnatud ka tänasest...

Mingitel tobedatel põhjustel on  mu pea mõtteid täis veidi enne uinumist. Just sel ajal tulevad kõige paremad ideed. Eile näiteks, ma oleks pidanud kohe kirjutama hakkama, aga olin selleks liiga väsinud. Jäin lootma sellele, et tänaseks jääb midagi  meelde, aga ausalt öeldes, not so much. Võimalik, et meenub, võimalik, et mitte... Tavaliselt aga siis, kui ma kirjutama hakkan, ei tule hoopis nii hea tekst välja, kui varemalt mu peas. Hm, veider. Ma imetlen Zlv'd ja seda, kuidas ta kirjutab. Kõik ta postitused on nii kirjanduslikult ilusad ja sügavad, et ma väga loodan, et ta kunagi raamatu kirjutab, tükki mitu. Ja tema on see, kellel on vahel tulevikukriis. Ta ei peaks selle pärast üldse muretsema...Ükskõik, mida sa edasi õppima lähed, mida sa tegema hakkad - sa saad nii või naa kõigega suurepäraselt hakkama. Kuigi vabanda, et ma seda sulle ise kunagi öelnud pole...(ja kahjuks ma ei saa endiselt sulle su lemmikut Doctor Who'd tuua).

Ma läen homme Šotimaale 4-5 päävaks. Yay. Tee on pikk ja hetkel paistab see tulema suuremalt jaolt nagu road trip. Always wanted to go on a road trip ya know... Kogu see värk ei ole muidugi eriti odav, mis mind natuke hirmutab. Juba bensiini ja ööbimise pääle läeb ligi £300. Muidugi palk on siin kõrgem ja selle võrra on ka kõik kaubanduslik kallim. Sellest hoolimata, ma tunnen veits halvasti end, et paps peab nii palju raha kulutama, kuigi ma tean, et ega ta seda ainult minu pärast ei tee. Isale meeldib ka Šotimaa väga ja ta on ammu tahtnud minna sinna, kuid siiski...

Mike ja Francia (isa ülemused) käisid eile siin. Nad olid mitu kuud Floridas. Rääkisime juttu ja Mike küsis, kas ma läen tööle Eestis nüüd. Küsimus oli suht üllatav, et nagu kooli kõrvalt või nii on suhteliselt raske...Ja siis: 'the reason I'm askaing that...' ehk siis Mike kutsus meid Floridasse külla järgmine suvi ja ilmselgelt on see reis kulukas ja isa ei jõuaks ka minu eest maksta seda kinni. So yeah...I'm not going, technically...probably...

Täna on esimene juuli ja mu viimasest normaalsest suvepuhkusest on järgi jäänud vaid 2 kuud...

Möödunud nii mõndagi, nagu näiteks jaanipääv, mida millegipärast tähistasime ainult meie papsiga. Poole mäe pääl ja kuskil kännu taga oli suht veider tuld teha. Ma loomulikult paanitsesin, et muru läeb põlema ja känd, mille küljes on (ülla-ülla) ka puu ise, läeb põlema. Ilmselgelt on lihtsalt selline jaanituli väga ekstreemne sündmus. Silvester [see pikemat kasvu silvesterinimeline poolakas, keda mulle meeldiba millegipärast Stallone'ks kutsuda (loomulikult mitte tema enda kuuldes)] tuli oma abikaasaga õue ja nad paistsid suht segaduses. Tavaliselt nagu ei juhtu Trem-Y-Mynydd'i tagaõues sellist tuletegemist. 




Aga nüüd ma olen (jälle) päiksepõletuse ohver. Tulin eile Tenby'st, mere äärest. Ma tahaks nii väga minna kaljusaarele castle-thingy juurede, aga loomulikult inimesi sinna ei lasta ja katsu sa siis minna sinna, kui mingi kett ja silton ette topitud. Kohe tuleb rannavalve ja...

(Mõõna ajal pääseb sinna kuiva jalaga). Anyways, ma leidsin ühes poest käsna-kalle lunchbox'i, LÕPUKS. Natuke ebameeldiv oli maksta kümme naela (fain, £9.99!) plekist 'potsiku' eest, aga kuna ma olen seda endale tahtnud pikka...pikka...pikka aega, siis tuli juhust kasutada, no doubt about that. Jaa... ilm on vähemalt ilus, paistab, et Lõuna-Walesi ilmaennustajatel oli õuigus, et sel aastal tuleb üks ilusamaid suvesid üle pika aja. Jei! Ma ei suudaks jälle vihma käes liguneda siin...vihmaga poleks mingit mõtet kuhugi kaugele mere äärde ju üldse ronida, aga i cannot live without that. Ma armastan seda kuuma liiva, suurepoolseid laineid, klajusid, vett...

Senini lemmiklinn Cardiff on endiselt vahva ja mõnus ning parema Blue Banana'ga kui Newport. Tundub, et selle suve grand prix ost on sooritatud - £42 (ja mõned pennid pääle) tolles samas Sinises Banaanis. Vaieldamatult ainuke koht, kus on alati midagi meelejärele. Aga Cardiff ise on nii ilus, need pargid ja Suurbritanniale omased majad ja kogu see linn on nii vahva, et sääl kõndides ei suuda ma (ikka veel) uskuda, et need on tõesti (seekord päikselise) Walesi pealinna kitsad tänavad, kus ma parasjagu viibin. Hard Rock Cafe (novat, nagu Eestis on Rock Cafe; hmm I wonder...oh nevermind) on nagu mingi muusikaparadiis. Sääl on seintel plakatid erinevatest maailmanimede kontsertidest, nende esinemiskostüümid, kitarrid ja muud instrumendid allkirjadega. *drools*. Isegi, ISEGI John 5 ja Daisy Berkowitz'i nodi oli...uskumatu. Oo ja Elvise ja Kiss'i... Kogu see baar nägi nii äge välla. Sissekäigu juures küsiti: "Are you going to eat or drink?", "It looks from your face that you're going to drink..." või midagi sellist. Tore, või siis ka mitte. Ma ei tea. Igal juhul plaanis oligi üks õlu juua ja siis edasi minna. Jah, Stella Artois. Teisest uksest välla õue istuma minnes jõudsime mingisse nagu sisehoovi-thingysse, kus said kokku mitmed teised baarid ka. Väga vahva koht.

Baaride kohtumispaik

Mingitel kahtlastel, müstilistel ja teadmata põhjustel oli telekas Viva pääl ja säält tuli mingi Britney Spears top 20 läbi aegade või midagi sellist. Jaa, päris vahvaid saateid vaatan(!) Kuid tehniliselt ma hakkasin mõtlema, et Britney polnud kunagi nii jube midagi. Päälegi OLI ta mu lemmiklaulja mingi neljandas klassis vist. Igal juhul jah, näitkes laul "I'm not a girl, not yet a woman" on talutav. Tegelikult ma ei tea, mille ma üldse mingist seltsimees Spears'ist kirjutan, sest üldjuhul ma arvan, et ta on rumal hani, kuigi mis ütleja mina üldse olen, paljudele meeldib ta muusika ja laulgu edasi mu pärast, kui tahab...

Panen parem Splodgenessabounds'i mängima ja olen rõõmus, et mõned inimloomad teevad hääd muusikat kah.

Kuradi Cwmbran on nii igav. Sääl on hiiglaslik shopping centre, mis tundub iga aaastaga järjest mõttetum. Nagu tõsiselt. Poode nagu muda, aga kõik täis nõmedaid riideid ja ma-ei-tea-mida veel. HMV (plaadid, DVD'd, mängud, veidi iPod'ide stuffi ja muud säärast nodi)  on põhimõtteliselt ainuke tõsiselt äge pood sääl. Aga üllataval kombel on mul nüüd creepy pink hipster sunglasses. Jep, endalgi raske uskuda...

Delayed 21.40. No selge siis, eks ootame...ootame...oo-taa-mee. Mitte, et ma poleks niigi juba poolteist tundi varem sääl olnud, nüüd tuleb pool tundi veel kauem oodata ja tõesti usute, et siis 21.40 lendas välla või? No ei. Tol ajal hakati alles lennukisse laskma. Kuigi millegipärast seisid inimesed juba 21.00 järjekorras. Võimalik, et nad lootsid saada võimalikult häid kohti, sest teadaolevalt easyJet'il pole kohti reisijatele määratud, vaid tuleb istuda sinna, kus tahad/on vaba. Olks, ilmselgelt olin ma üks viimaste seas, kes lennukisse ronis. Õige nüüd asja! Ei viitsi mina mingi 45 minutit lihtsalt lampi järjekorras seista. Lend oli sujuv. Ilmselgelt on lennufirma leidud endale jälle viisi, kuidas raha juurde teenida ehks siis oma alkoholi tarbimine pardal on keelatud. Olgu. Mingi aeg tekkis tahtmine filmi  vaadata. Oh yeah, "Guinea Pig 4: Mermaid In A Manhole" täpselt parajalt lühike - 57 minutit. Kahjuks oli mul mingi lollaka koostatud subtiitrid, kes oli jaapani keelt inglise keelde väga omapäraselt ümbersõnastanud ja ee noh, oleks siis need filmi all jooksnud normaalselt ja terve film tõlgitud. Loomulikult mitte! Suht feil, aga pole hullu. Mingi hetk ma hakkasin aga kahtlema, kas see film on ikka õige asi, mida vaadata rahvast täis lennumasinas, hakkab paha veel mõnel vaesekesel, kes juhtub ekraani silmanurgast märkama. Ei aga mis siin salata, kuradi elav fantaasia pidi selle autoril olema. No mõelge ise, merineitsi kehale kasvab järjest rohkem mingeid kahtlaseid kasvajataoliseid moodustisi, milledest tuleb värvi...VÄRVI! välla, kui need katki torkida. Millegipärast on mul tunne, et see kunstnik, kelle juures vannis see merineitsi elutses, kasutas maalimiseks justament selle olevuse ihust välja valgunud värve... Kusjuures see pole veel kõik. Hiljem ronisid nendest nahamoodustistest mingid ussid või...asjad välla. Heh, päris vägev. Lõpus tappis kunstnik selle merineitsi siiski ära, vist seetõttu, et viimane piinles metsikult, tagatipuks muidugi ilmnes, et ta oli rase kah veel...Jah, uskumatu.

Aga jee, täna oli car boot. Nagu rekordilise summa teenisime - 70 naela ja osa nodi jäi veel müümatagi. Ossa raisk. Vahva. Ostsin säält lõpuks mingid vanad haobuse rakmete külge käivad thingyd. Need on siuksed ümmargused metallist asjad, mis on pandud nagu nahkrihmale (mitte rihm nagu püksirihm). Iga aasta ma olen neid nagu vaadanud ja tahtnud osta, aga pole viitsinud, nüüd tegin lõpuks ära. Yeah! Päris tore oli, selg põles ainult päris ära (ära loomulikult kasuta päikesekreemi, olgugi et see kohe käepäraselt kotis on JA olgugi et õrn kiiresti põlev nahk on, pohh onjaa). No pole hullu, veidi valus ainult.

Värvisin juuksed siniseks, kahjuks ma ei viitsinud juukseid enne helendada ja suht nõmedalt jäi pääle. Kuid no worries, selleks ajaks, kui teie mind nääte uuesti, on see viga parandatud. Uue tunneli haarasin (loe: ostsin) ka BlueBananast. Yay!

Küsimusele "Mis sa siis seal Walesis teed ka?", ei oska ma kunagi vastata. Loomulikult läen sõidan kuskile kaugemale ja mängin turisti, kuid eelkõige läen ma siiski ju nagu koju. Mida erilist ma ikka kodus teen. Olen sääl...söön, magan, õpin, värvin seinu...Mitte, et see viimane just eriti tavapärane asi oleks. Kõigest hoolimata mulle ei meeldi, kui minult seda küsitakse, tõtt-öelda mulle ei meeldi üldse küsimused, need on kuidagi tüütud ja piinavad. Mõni inimene võib oma pärimistega vahel väga närvidele käia, sellisel hetkel tahaks küll karjuda enam vähem, et gimme' a break already!  Loomulikult mingil määral on küsimused vajalikud, kuid mõnikord tõesti on tunne, nagu mind piiratakse...

Kuid jah, käies iga suvi isa juures, on saanud ka väiksest Kagu-Walesi linnakesest nimega Blaenavon mu teine kodu. Või noh, mis teine...Milline see esimene on? Äkki Haapsalu? Ei. Millegipärast tunduvad kõik teised paigad rohkem kodulaadsed kui Haapsalu. Nii Võru, Blaenavon, Pürksi kui ka linna mõttes Viljandi ja Tartu. Veider, kas pole? Viljandist kolisin ma ära umbes kümme aastat tagasi. Sellest ajast pääle olen sääl käinud väga harva, kuid iga kord, kui me ületame linnapiiri, on nii pagana hää tunne, et ma ei tahaks mitte lihtsalt läbi sõita või veidi ringi tuiata, vaid jäädagi...

Ja polegi enam putka-virgin! Kusjuures ma olen suhteliselt kindel, et teadmatuses vaevlevad inimesed saavad sellest lausest hoopis teisiti aru, kui ma toda mõtlen. ET siis, päris palju olen ma suveniiriputkas vahtinud niisama pikki tunde maha ja sõpradel igavust peletanud ja pärast aidanud asju kokku panna, kuid nüüd...KUID NÜÜD olin ma sääl tööl...jah, päris tööl. Vägev värk ma ütlen. Hoopis põnevam kui nii öelda vabatahtlikuna. Suureks ülatuseks on Laural homme ka võimalik putka mulle usaldad, mis on tehniliselt üsna üllatav. Anyways, seal ma võiks vist töötada ka terve suve. Nii mõnus rahulik, ainult et vahepäältulevad mingid umbkeelsed soomlased taksotellimist paluma. Vat sellises olukorras küll lööb paanika veits sisse, kui nagu ei ole keelt, millest mõlemad aru saaksid...

"Mina ei tea, Kristiina ütles troll" ehk tehniliselt vallutas just see olevus kena päikeseloojangulise õhtu. Jaa...väga hallukas, kui tegu-ja nimisõnade asemel on troll või trolling. Aga vähemalt oli tore, kuid loodetavasti see troll-language ei kasva liialt sisse, pärias halb oleks homme putkas näiteks: "kuidas ma saan teid trollida?" või "See maksab 25 trolli". I'm telling you...NOT GOOD!

No tere tore! 10 followeri täis! Yeah, riot bitches! Ja siinkohal tervitaksingi kõiki kalleid lugejaid, oma vanaema ja kassi Boriss Lehtlaane looga "Valgeid roose" jee.






















(Üritades järgi teha raadiosse Elmar helistavaid isikuid, nvm)

Ma siiski arvan, et ei ole päris normaalne kell 00.25 ujuma minna. Eriti veel, kui pääval oli kõige rohkem 15 kraadi (celsiust) sooja ja äärmiselt metsik tuul, mida jätkus ka õhtuks ehk siis ajaks, mil ma ujuma läksin. Päris külm oli nagu...Korraks tundus meile, nagu see oleks halb mõte siiski, kuid siis... Loomulikult hetkel, kui ma vette jõudsin, tõin kuuldavale väga erinevaid ropendussõnu. Kuid kusjuures, veidi aja pärast hakkas nagu soojem, aga kaldal oli endiselt suht külm. Aga olgu, lähme siis koju. Väga hea oli paljajalu koduni töllerdada. Hull tore!

Niisiis, всё, kaputt. Canzone nodi tagastatud ja lisa-aasta avaldus tehtud. Oi kurja, ilmselgelt tegin ma avalduses kirjavea, bummer! Präägu alles nagu teadvustasin seda endale. Ma kirjutasin lisaasta! Mingi automaatselt tuli, ma ei saanud midagi parata. Igal juhul eile rääkisin pikalt Jukkaga (svenska õpetaja), test-thingy on 25.augustil kell 9.00 ja, kui ma 45% ei saa, siis ta arvas, et mind võib oodata vällaviskamine. Siiski ma loodan, et direktor ja kes-iganes-ülejäänud ei soovi lahti saada viie-neljalisest õpilasest ainult sellepärast. Nädalas umbes poolteist kursust? Right on(!) No vat siis...

Mulle meeldivad tuulegeneraatorid (seekord ma ei tee saatuslikku viga, ega kirjuta tuulegeneraatori asemel tuulik, see kõlab liiga valesti). Ammu juba. Ma lõpuks ka tegin selle ära ja käisin Aulepa tuulepargis. Ma seisin selle all. Liiga võimas...ja aukartustäratav. Uskumatu lihtsalt, ma ei suuda kirjeldada seda tunnet, mis mind valdas. See... oli hirmutav, tore, ülendav ja ma ei tea, mida kõike veel ühekorraga. Emal hakkas eriti ebamugav selle juures olles ja ta läks hoopis eemale. Aga mina tahan tagasi, seista sääl ja vahtida üles, kuidas mu pää kohal tiirlevad meeletult massiivsed asjandused, mis on üheaegselt ärritavad ja õõvastavad, teisalt aga rahustavad ja kuidagi õnnelikuks muutvad. Ma ei saa aru. Mingid rauakolakad, industriaalmaailma osakesed mõjuvad niimoodi mulle. Äkki hakkavad nad varsti kontrollima mu mõistust ja elu? Mis siis, kui tuulegeneraatoritest saab järgmine massimõjutaja? Olgu, järjekordselt räägin ma paljude meelest lolli juttu eksole, aga siiski... Mille on nende all seismine nii suur elamus?

Mul on kahtlane tunne, et mu toast kostab tänavale üsna kõvasti FUCK YOU, FUCK YOU, FUCK YOU, PINOCCHIO!

11.24 lõpetasin kirjaliku osa ja olin just tuppa jõudnud.                                                                               

12.22...

12.50...

12.54...

12.57...

01.00...

01.03 olgu, ma siis hakkan liikuma. Vihik. Seon aeglaselt ketsipaelu. Kõnnin üle tänava. Mõisa uks. Võtan ketsid jalast, läen trepist üles. Annika ootab. Läen patjade juurde ja üritan veelkord teemadele keskenduda. Ma...värisen, olen liiga närvis. Annika sisenes kabinetti. Üritan taas teemade üle mõelda. Annika väljus. Oh kurja, ma pean nüüd minema, ma ei taha, äkki on veel viimane võimalus põgeneda? Ei, Kristiina, nii ei mõtle! Lähen. Katja on nagu alati väga positiivne ja optimistlik - saan veidi enesekindlust, kuigi närv on endiselt sees ja kuidas veel... Some people say that we are not designed to be members of a 24-hour society. Why do you think they say that? Do you agree? Give reasons. AH NEJ! MITTE SEE! Olgu...tss, rahu, ma oskan inglise keelt, mul on suviti palju praktikat, olin inglise keeles üks paremate hulgast, hästi läeb, PEAB MINEMA. 30 sekundit aega mõtteid koguda. Tunnen, kuidas pea oleks nagu tühi. Ei, meenub... Time's up. Räägin, räägin, räägin (kas ma ise ka aru saan, millest räägin?). Misasja? Uks? Keegi siseneb? Mis mõttes? Marite siis!!! Olgu, pole hullu, äkki seda oligi vaja, et mind tuua maale tagasi. Uhh, järg kadus. Olgu räägin edasi, mitte, et mul midagi päris algsest plaanist ja rääkimiskavast meeles oleks...savi. Katja hakkab teemakohaseid küsimusi küsima. Oeh, what a relief. Hästi läeb. Casual talk on super. /-/. Tänas mind tagasiside eest, õigemini minu kriitika eest, kahtlesin algul, kas on mõtet kritiseerida, sest teadaolevalt I'm still a new girl you know. Aga ilmselgelt siis ei võeta mind enam "uuena" ja Katjal oli hää meel, et olin kõik kirja pannud ja soovis, et ma parandaksin teda tunniski mõnikord, kui midagi tundub kahtlane. Lisaks ta väga usub, et mina olen suulise osa 20 punkti (suulise osa maksimum) kandidaat järgmine aasta. Frankly speaking, mul oli veider seda kuulata, sest ma olin just enne eksamit ennast väga halvasti ja madalalt ja rumalalt tundnud ja see nüüd...noh, enesekindlus tõusis küll, aga siiski...

18/20... jaa, hästi :-D

Aga selleks korraks ma nüüd lõpetan, kõik on läbi ja kuidagi kerge on olla (kui kaua läeb aega, et see võiks muutuda olemise talumatuks kerguseks?). Ning mis saakski olla veel parem, kui aasta lõpetamine Pantograatori joovastavate helidega?!

Kõik oli kuidagi nii õige, olin nii õiges kohas. Samas aga...kuidagi vale, midagi oli paigast ära. Need ei ole need inimesed, need laulud. Kuidas on võimalik, et järsku märkamatult sai ülihääl tasemel neidudekoorist lastekoor? Ma poleks enne osanud ette kujutadagi, et võiksin tulla Canzonest ära enne keskkooli lõppu...Kas pole natuke totakas, et mind ümbritsesid kaks pääva tüdrukud keskmise vanusega umbes 12 (+ Zlv muidugi)? Mis peaks mind veel sääl kinni hoidma? Nojah, Ulli on parim dirigent, kuid on suur võimalus, et mul õnnestub astuda teisi tema juhatatavasse koori - kammerkoori JA alates Lustliku (Ulrika rahvatantsurühm) juubelikontserdist on mul suur tahtmine hakata tegelema rahvatantsuga. Selles ürituses oli midagi erilist. Midagi, mis pööras teistpidi mu maailma, sest justament sellest alates olen mõelnud koorist lahkumisest ja seal mõistsin, et pean minema rahvatantsutrenni. Kuid ma ei saa laulmiseta...

Mida hekki? Ma leidsin pildi :

Muusikakooli juubelikontsert, Puhkpilliorkester Haapsalu

Mul õnnestus Uma Pido'l parmupillimängimisega vist austajaid leida. Olid mingid vähe karmima välimusega inimesed ja tükk aega rääkisid juttu ja küsisid and stuff. 

Nojah...

Oh look, here comes another set of svenssons. EHK rootsimaalased on jälle meil. Seekord E'kate omad, kusjuures meie omad pidid olema kuskilt eliitkoolist ja üldiselt rahulikumad, niiet präägu peaks mingid hullult lärmakad joodikust rebelid meil olema vist. Aga no tutkit eksju. Hirmutavalt ja kahtlustäratavalt vaiksed on. Nagu räigelt veider O_O.

вчера мы были в театре. это был очень оживленный, но к сожельеньию  я не понимала особенно, потому что это спектакля был в Русский Драматический Театр Эстонии и на русском языке. Ah olgu, aitab sellest ullimängmisest. Igal juhul jah, vene teatris käisime, "Ohtlikud suhted" vaatamas. See oli hea, aga noh ainult minimaalselt sain aru, väga kiiresti rääkisid kah. Päris ebatavaline oli jälgida näitemängu lavalt, aga kuna vene draaamateatri suur saal on lihtsalt üli suurejooneline ja ilus, siis ma üldse ei imesta selle üle, et mõnes etenduses on pealtvaatajate ja näitlejate nö kohad ära vahetatud. Vastupidiselt eelmisele teatrikülastamisele, ei suutnud ma seekord millegi eriti geniaalsega, nagu näiteks garderoobinumbri äralõhkumisega, hakkama saada. ( ja palun ei kobise mu vene keele kirjavigade üle).

Inimesed mu ümber õpivad, mina mitte. Tunnen end väga veidralt ja minbd valdavad kahtlaselt kahtlased kahtlused, et ma olen nagu midagi valesti teinud, et mul pole aasta lõpusd midagi teha. Ometigi, tähendab see ju seda, et ma olen tehniliselt ainuke Euro 6'st (ilmselt see laieneb teiste ühikate ja inimesteni ka), kes on õigel ajal oma asjad ära teinud. Noh muidugi mul on selle võrra ka lihtsam, et ma ei pea homseks kursprov'iks õppima, sest seda ma ei tee, vähemalt mitte präägu, sel õppeaastal...

Uma Pido tulekul jee!