Olin selleks ajaks suutnud tekitada enda ümber justkui sarkofaagi, nagu on Tšernobõli tuumareaktori ümber. Kuid siis Ta lihtsalt tuli ja purustas selle, lõi kildudeks, jättis minu ilma igasuguse kaitseta. Ning pikkamööda on Ta ja elu koosmõju mind veelgi nõrgestanud, et ei suuda enam millelegi vastu seista.
Midagi on pahasti. Ma ei tea, mis see on. Aga mu unenäod viitavad sellele. Ma ei oska kuskilt põhjust leida.Või noh, üldsielt ma tean, et mu elu on natuke metsas ja asjalood ei ole hästi. Kolm ebameeldivat unenägu. Sellised, et pärast ärkamist on pikka aega vastik tunne. Ei, need pole otseselt õudukad olnud, lihtsalt ebameeldivad. Kuid ausalt öeldes ma natuke kardan, sest ma ei tea, kas ja mida ma nüüd tegema peaksin.
Ma arvan, et inimesed võiksid lõpetada eeldamise, et teisest rahvusest inimesed oskavad ja peaksid oskama nende keelt. Ainukesed, kellel on selleks õigus, on britid, ameeriklased ja kõik teised, kelle emakeeleks on inglise keel. Miks ma peaksin oskama vene keelt? saksa? soome? Ma ei pea neid oskama, ma olen õppinud selgeks inglise keele - rahvusvahelise ärikeele (ja tont-tont-teab-mis-keeleks seda veel nimetatakse). Nüüd on Teie asi see keel ära õppida, kes te arvate, et kui tulete Venemaalt siia, siis ma pean oskama vene keeles teiega rääkida, kui te tulete Soomest siia, siis ma pean oskama soome keeles teiega suhelda. Mina - eestlane - ju ei eelda, et terve Maailm oskab rääkida eesti keelt. Iga inimene on loomulikult vägagi meelitatud, kui teisest rahvusest kodanik räägib just Sinu keelt. Kuid mind ei saa selleks kohustada. Nagu öeldud, siis mina olen õppinud ära rahvusvahelise (äri)keele, nüüd on Sinu kord.
My Night Shift Sisters
await your nightly visitor,
they don't bother me,
no they don't bother me.
Paar asja on siis muutunud vahepeal. Number one: käisin esimesel tööintervjuul. Hämmastav, kui vähe küsimusi minult küsiti, põhimõtteliselt koosnes kogu vestlus sellest, et ta rääkis ära, mis mu tööülesanded on, milliseid riideid kandma peaksin, palju palk on jne. Justkui oleks ma juba välja valitud. Paaril päeval käisin arvutiprogrammi ja kassavärki õppimas ja muid asju vaatamas ja homme on täispikk 12-tunnine proovipäev ja pärast seda olen ma, kas Kongo hotelli uus administraator või siis... mitte. Number two: kolmapäeval hakkab autokool, raha on makstud, tervisetõend on käes, everything is official. Ootan kõik suure põnevusega ja tahaks loota, et kõik hakkab lõpuks minema paremuse poole ja nii nagu ma soovin. See tähendaks ka seda, et ma lein väga soodsa hinnaga korralik 1-toalise üürikorteri, aga selles ma siiski kahtlen.
Ma vajan praegu natuke mõtlemisaega, sest ma olen segaduses ja ma ei tea, miks ma praegu sellist elu üldse elan. See ei pidnud nii minema. See on see, mida ma olen kartnud ja üritanud vältida sellest ajast, mil ma siis kolisin. Tahan lõpuks elada enda valitud elu. See siin ei ole see.
Targemate sõnul pidavat mul juba pikemat aega eksistentsiaalne kriis olema. Ma ei hakka igaks juhuks vaidlema. Ja millegipärast jõuavad kõik (enamus), kes klaverit mängida oskavad, lõpuks Comptine d'un autre été: L'après-midi juurde välja. Good for them! I instead am starting to forget how to play that one.
Nii, nüüd ma ütlen midagi, mida ma poleks kunagi uskunud end ütlevat - läksin postitantsu trenni. Yeah. Guilty. Ja seal EI õpetata striptiisi tegema, kui mõnele on jäänud vale mulje. Esialgu me õpime lihtsalt neid elemente ja uskuge või mitte, aga väga raske on ja kõik lihased on trenni lõpuks nii läbi. Teised algajad olid juba kaks nädalat käinud trennis, kuid mul oli neljapäeval esimene kord ja tuleb välja, et ma sain paremini hakkama, kui need, kes olid juba enne harjutanud. Ilmselgelt leidsin oma talendi ja kogu see ülikooli mitte minemine oligi ainult selle hüvanguks, et saaksin selgeks õppida selle, mis mulle tõeliselt sobib, Kinky Opera here I come(!) See kõik oli muidugi nali, aga ma tõsiselt kaifisin seda trenni ja suure eelise on andnud kindlasti iluvõimlemine. Ja ma rõhutaksin, et see ei oli üldsegi nii 'odav' värk, kui esmapilgul võiks tunduda. Postitantsu võistluseid isegi korraldatakse, kus on ikka selline tase, et ajaks igaühel silmad suureks. Not kiddin'
Ootan väga järgmist trenni juba, olgugi et üks trenn kestab ainult tund aega ja maksab £10.
Ja nüüd siis peamine - kõigi eelduste kohaselt on A-l viimane filmimise päev 7. või 8.november ja see tähendab seda, et umbes sel ajal peaks ma naasma.
Ütlen kohe alguses ära, et ma ei olegi just eriti õnnelik enam, et tulin siia. Laps on vahepeal ikka sama õudne nagu ma mäletasin ja ma väga igatsen tagasi juba. JUBA! Eriti oivaline on aga see, et ma ei tea, millal ma saan tagasi lennata, see päev kõigub umbes kuuga. Kui mul peaks tulema tahtmine internetti minna, siis tuleb raisata raha vastiku burgeri peale Mcdonaldsis või osta kohvi Red Berrys (viimane variant pole üldse paha, aga üsna kallis lõbu on). Ja põhimõtteliselt on pole üldse mõtet minna nädala sees, sest siis on lihtsalt kinni juba (ka Mcdonaldsis pannakse teine korrus kell 7 kinni ja alumisel pole ülla-ülla ühtegi pistikut, kuhu adapterit toppida).
Tagasi tulen, võite mind kohe Seewaldisse sisse kirjutada.
Sattusin internetis tuiates TÜ Kliinikumi lehele ja sellise uudise otsa, et vastsündinuid hakatakse kiibistama, alates 2011. aastast pidi olema imikute kiibistamine kohustuslik. Sain peaaegu rabanduse juba. Siis aga märkasin, et juurde on pandud 1.aprilli uudis ja alla mingi naeratav lõust. Arvatavasti-loodetavasti oli see siis nali, kuigi nad võiksid ikka mõelda, mida räägivad, sest asi on naljast kaugel ja mingi aja pärast hakatakse niikuinii ka imikuid kiibistama. Algul lemmikloomad, siis vangid ja lõpuks beebid - terve maailma kontrolli all. Sinnapoole jub kõik läheb...
Loe artiklit SIIT.
Olen ühteaegu nii õnnelik, kurb kui ka üdini hirmul. Homme on minek ja muidu polekski midagi hullu, kuid ma pean end kuidagi Dublinist Belfasti transportima. Ise. Võõras linnas, võõras riigis. Ma ei kujuta ette täpselt, kus see bussijaam üldse asub ja kust ma pileti peaksin saama ja kas ma üldse pärast õiges kohas maha lähen. Eeldatavasti jõuan ma 17.20 bussile, mis peaks Belfastis olema 19.25. Suure kohvriga võõras kohas seiklemine ei ole just see, mida ma väga ootaksin. Lohutan end hetkel sellega, et vähemalt saan ma elada Iirimaal (khmm, siiski küll Põhja-Iirimaal) ja pealinna kesklinnas. But I'm still frightened as hell.
Naljakas, kuidas ma tahan sinna nii kohutavalt minna, kuid samas tahaksin ka minemata jätta. Vastakad tunded, eh?
Oli plaan, et harjutan orkestri juubelikontserdiks, mis leiab aset üsna varsti peale seda, kui ma eeldatavasti peaksin naasma. AGA Ryanair on ju samasugune värdjas odavlennufirma nagu Easy Jet. Seega, jääb vist ära, sest ma siiski hoian ja armastan oma flööti liiga palju selleks, et seda kohvrisse panna ja noh ilmselgelt laptop ei lähe hoopiski sinna. Pealegi ma pean vist niikuinii jälle natuke petma lennufirmat ja võtan siiski teise käsipagasi - fotumasina. Midagi pole teha...eks ma pean siis komplikatsioonide korral demonstratiivselt kaamera kotist välja võtma ja koti kuidagi sülearvutikotti toppima. Way to go!
Au revoir, Kiks jääb taaskohtumist ootama.
Võtsin kaamera jälle üle pika aja kätte ja tore oli. Sai mõned päris kobedad pildud tehtud. Muidu pole hetkel ka väga viga elul (enam). Tülid on tülitsetud, kurbus on ka läinud - asjalood läksid natuke paremaks, kuigi ma arvan, et päris endiseks niikuinii ei lähe, sest usaldust pole nii lihtne tagasi võita. Aga see selleks. Arvestades seda, et ma ei saa just eriti paljude Tema sõpradega hästi läbi, läks eilne Nostalgiapäevade raames toimunud üritus vägagi hästi. Olen rahul. Näete, vahepeal ma võin ka avatum olla.
Kolisin vastu tahtmist Haapsallu 2001. aasta suvel. Olen Haapsalut jälestanud alates 2001. aasta suvest. Iga kuradi kord, kui ma sain vaheaegadeks põgeneda siit, tundsin suurt kergendust ja mitte ükski mõttedetail ei olnud sellest hirmsast linnast. Läksin närvi iga kuradi kord, kui ema helistas Haapsalust (kurat sa tuled mulle keset rahuaega mu õudusunenägu meenutama). Iga kuradi kord, kui vaheaeg sai läbi, oli rõõmupäevadel lõpp. Okei, mul on/olid sõbrad, toredad sõbrad. The problem was the so called HOME. It still is... Olin üliõnnelik, kui mind võeti ilma venitamata Noarootsi vastu, lõpuks ometi saan ma eemal olla. Kuid nädalavahetustel pidi jälle naasma. Lootsin, et ehk üks nädalgi on pikem või jätab vahele laupäeva ja pühapäeva. Kõik läks veel paremaks septembris 2010. Hakkasin pikisilmi ootama nädalavahetusi...
Esialgu küll vist ainult kaheks kuuks Põhja-Iirimaale, kuid siiski on raske maha jätta ainukest head asja Haapsalu juures...
Mis saab aga pärast seda? Kes ütleks. Kardan.
So once again I am flying to UK, tomorrow. But this time it's different. First of all, I'm going to a totally new airport (for me, I've never been to that one), it's in Liverpool. Basically it's a pretty good coincidence that the tickets to Liverpool were a lot cheaper, than the ones to Stansted, AND the plane takes off a lot earlier... BECAUSE I'VE ALWAYS WANTED TO GO TO LIVERPOOL YAY!!! Secondly, this time I am not going alone - the one I ACTUALLY love is coming with me. But unfortunately things aren't going that well at the moment, due to the fact that he's a total idiot and acts like a fifth-grader. He managed to piss me off so bad, that even if I would want to forgive, I just couldn't do that. OF course he thinks that there's no need to be angry and everything and that his poor little 'sorry' can make everything better. Well, it can't, OK! He cannot expect that every time he messes up, I can put up with it and pretend that nothing happened. I really hope that tomorrow everything's gonna be better and the long trip to Blaenavon isn't so uncomfortable, but fun.
XOXO
(I cannot believe that I actually wrote 'xoxo')
Ma avastasin enda jaoks kõige ideaalsema õppimisvõimaluse (tänu sellele, et ilmselt kuhugi päevasesse tasuta kohale ma ei mahu). Tartu Ülikooli avatud ülikool, inglise keel ja kirjandus, tasuta koht (jahh, seal on 10 tasuta kohta!!). See tähendaks seda, et ma ei pea ehk õppelaenu võtma, et maksta õppemaksu, renti ja kommunaale, vaid ma saan käia tööl, et ära majandada. Super!
Ja ma jälestan ülekõige seda, kui mulle helistatakse ja kõrval ma kuulen kellegi hääli, veel hullem, kui seal kõrval mõni loom, keda ma häälest ära ei tunne, naerab. Kui mind sama hetk välja kutsutakse, siis võite edasi unistada, et mul on tahtmist kuhugi välja ronida, sest mu tuju viidi juba selle kõnega nulli. Just mentioning. Kas sa oled väga pettunud, kui ma su sünnipäevapeole ei tule?
Jahhh... Hard Rock Laagris käisin, oli tore. Nüüd on tervis nõrk. Selfdiagnoosin endal põskkoopapõletiku. Arsti juurde saan alles neljapäeval. Esmaspäeval peaks minema Tartusse, et istuda kolm tundi akadeemilise testi taga ja midagi tarka kokku kirjutada. Ma isegi ei tea, miks ma seda tegema lähen (loodan saada 80 punkt? - lollakas).
See on minu tänase päeva lugu... ja arvatavasti homse... ja ülehomse.
Uskumatu, kuidas ühtäkki muutub tore olemine katastroofiliseks. Keegi meist ilmselt ei osanud oodata, et meil tuleb tegeleda oma viimasel koosolemisel selliste probleemidega. Päris irooniline. Ajal, mil me käisime jalutamas, rääkis Merka, et me võiks klassiga veel viimast korda midagi koos teha, mis jääks meelde. Aga palun, osside eest põgenemine on vist üsna ekstreemne variant. Mul oli terve järgmise päeva selline imelik tunne. Olukorda ei teinud ka paremak katuse peale kraavi lennanud auto. Nad seisid kolmekesi tee ääres - naine, mees ja mehe süles väike tüdruk... Nad paistsid kõik terved olevat ja puha, kuid millegipärast tegi see mu enesetunnet veel halvemaks. Kuni Rakvereni mõtlesin ma tollest šokeerivast päevast, mil minust paari meetri kõrguselt lendas auto läbi õhu vasta puud. Maandus samusti katusele. Ta võis vast mingi poolteist tiiru teha õhus. Aga ma mäletan, et kõige rohkem kartsin ma seda, et samal ajal, kui mu isa läks autole lähemale, juhti abistama ja päästjaid kutsuma, kartsin ma eelkõige seda, et isaga võib midagi juhtuda (näiteks siis, kui auto põlema süttib või midagi). See oli mu elu hirmsaim päev ja ometigi polnud mina see, kes oleks autoõnnetuses osalenud...
Vahepeal tundub lihtsalt nii mõttetu. Kuidas tunneksid sina end, kui teaksid, et sinu suhtel on tähtaeg?
Ma nii vihkasin seda päeva, ma lootsin, et see jääb lihtsalt vahele, et midagi juhtub ja meid ei ole sinna vaja. Siiski jõudis kätte laupäeva hommik ja ma olin sunnitud haarama flöödi, noodid ja punase dressipluusi ning vedama end bussi peale, et sõita Lihulasse Läänemaa laulupeole. Ilm oli palav, päike lõõskas ja põletas mulle ilusad punased jäljed seljale ning käele. Päev oli pikk, kuid hoolimata sellest, et terve eelmise päeva ma olin tige enda peale, et olin andnud järele oma dirigendile, kes ei lasknud mul orkestrist ära tulla, ei olnud see kõige hullem päev minu elus. Ma olen suht sitt flöödimängija, ma tean. Kunagi (muusikakooli viimasel aastal) ehk polnud, sest muidu poleks mulle ilmselt hinnet 10 pandud eksamil, kuid nüüd küll, kuna pole pikka aega saanud mahti mängida. Aga olgu ma halb mängija või mitte, laulukooride ees orkestri hulgas oli ikkagi veidi erilisem tunne, kui mul tavaliselt laulupidudel on olnud.
Ma pole varem saanud nii lähedalt ja pingsalt dirigente jälgida. Olgu, olen küll, aga oma dirigenti vaadates sa püüad tema juhatamisest kinni ainult sulle kõige olulisema ega pane tähele tervikut. Igal juhul äärmiselt põnev on vaadata, kuidas koorijuhid lähevad ise nii selle muusika sisse ja annavad endast kõik.
it gets stuck in your head, won't come out of your mouth.
Sticks to your tongue and shows on your face
that the sweetest of words have the bitterest taste.
Darling heart, I loved you from the start,
but you'll never know what a fool I've been.
Darling heart, I loved you from the start,
but that's no excuse for the state I'm in.
Nagu laps, kes on esimest korda välja lastud, kes on kogu oma senise elu elanud seinte vahel, kuid nüüd teeb esimesed sammud paljajalu külmal, kastesel murul. Justkui Elena 'Beyond the black rainbow'-st. Jah, just nii. Nagu oleks kogenud midagi uut, kuigi igal aastal tuleb soe, igal aastal tuleb esimene soe päev, mil jätta jalanõud tuppa ja paljajalu astuda päikese poolt soojaks köetud asfaldile, niiskele ja jahedale murule aias. Külm on läbi. Kuid paari päeva pärast on kõik, päike läheb pilvevoodi ja nutab vihmapisaraid.
Ma ei tea, mis mul viga on. Miks ma pean olema selline? Miks ma ei võiks lihtsalt olla õnnelik, kui mul on midagi, mida selle puudumisel nii väga igatseksin?
Tuli tahtmine jälle joosta ja teha midagi füüsiliselt koormavat. Ma vist suutsin oma selga jälle vigastada. Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea, mida sellega peale hakata. Õnneks on ajaloo konsultatsioonid (erinevalt ühiskonna omadest) väga huvitavad ja ausalt öeldes kell läks nii kiiresti, et ma ei saanud arugi, et juba oli paar tundi möödas. Igati positiivne, nii võib selle nädala siin piiri(kuning-)riigis isegi veel vastu pidada.
Vahel on kurb. Ise ka ei tea, miks. Midagi teha ka ei saa selle vastu, sest lihtsalt ei tea, kus on allikas. Ma ei taha midagi. Ma jälestan seda tunnet. See on nii spetsiifiline ja kõikehõlmav, et kui see tühjus minusse poeb, siis lihtsalt... siis ei taha isegi eksisteerida. Mul on seda tunnet tekkinud juba aastaid, kuid suht harva ja kiirelt möödudes, nüüd aga tundub, et järjest rohkem rohkem tuleb seda ette. Ei mul ei ole tegelikult depressioon, aga lihtsalt ma ei tea. Võib-olla see on sellepärast nii, et ma murdun kergesti ja kui mõni, kes minuga pidevalt koos on, veel tõesti ei tea, et ei ole palju vaja, et mind muuta õnnetuks, vihaseks (samamoodi toimivad asjad ka vastupidi, vahel piisab ka väga vähesest, et mind rõõmustada). Ahh, ma vihkan pettumist ja seda, kuidas inimesed on kord nii head, järgmine kord aga hoopis selle vastandid.
Ma ei oska praegu mõeldagi, kuidas ma saaksin ilma Aretha Franklinita. Vahel ma lihtsalt vajan seda naist - tema siirast blues'i.
Ma hakkan vist varsti identiteedikriisi jõudma. Ma tundun endale igava ja rumalana ning ma ei tea hetkel, mida ma tahan või mida teha. Selline tühi tunne on. Ei kuulu justkui kuhugi ja lihtsalt oleks kogu aeg nagu unes. Ümberringi oleks nagu pimedus, mis matab enda alla mu isiksuse, mu välimuse, minu. Ma pole kunagi ennast nii mõttetuna tundnud. Ehk läheb mööda, kui eksamid saavad läbi? Võib-olla on see kõik just tingitud nendest? Ma ei tea... mitte midagi.
Kirjutasin esmaspäeval. Olen veendunud, et sain hakkama oma halvima kirjandiga, ehk läks isegi teemast mööda. Hirmus tunne on. See oli vist kõige määravam 'asi' üldse ja kahtlustan, et ma rikkusin kõik ära. Kuradi proovikirjand, oli sind siis vaja selle 93 punktiga. Tore, et tulemust saab oodata need igavikulised 8 nädalat, äärmiselt tore.
Veider, kuidas inimesed näevad kõike nii erinevalt...
Jõuan jällegi tagasi Florence And The Machine'ni ja 'Heavy in your arms' sõnad lähevad täpselt õigesse kohta. Mõtlen vastikusega, et olen sellises seisus, et samasten enda tundeid laulus edasi kanduvate emotsioonidega ja tunnen, et Florence kirjutas laulu minust. Missugune lollus. Nevermind.
This will be my last confession,
"I love you" never felt like any blessing.
Kristlane moslemile: Sa oled hirmus inimene, et pead nelja naist korraga.
Moslem: Mis tsa ise parem oled? Sa võtad ühe ja jätad ta lihtsalt maha, tühjade kätega, koos lastega või pead salaja oma naise kõrvalt armukesi...
Selle tarkusetera rääkis meile Karpa (usundiõpetaja), kui teemaks oli islam. Tuleb tunnistada, et kui ma senini olin moslemitest ja islamist veidi halval arvamusel, siis see lause ja just too tund muutsid mu seisukohta natukene.
Run fast for your mother,
run fast for your father.
Run for your children,
for your sisters and brothers.
Leave all your love and your loving behind,
you can't carry it with you when you want to survive.
The dog days are over.
Ja nii ongi. Nüüd on vaja vaid külma närviga eksamitele vastu tormata ja lõpetada see osa oma elust. Aga ometigi on kahju. Tutipeo 'ametlik' osa mõisas oli nagu nutulaat. Mitte vaid abiturientide poolt, isegi puugid nutsid (kümnendikud). Ma olen olnud siin liiga vähe. See oli esimene MINU kool. Ülejäänud neli olid lihtsalt paratamatused. Kui tänane algas pihta 11.30, siis võiks ju eeldada, et saab magada, aga ei... Esiteks oli meie klass üleval kell 4 hommikul, et jätta endast viimast märki maha. Teiseks äratasid kümpad meid kell 6.15 üles ja kamandasid kultuurimaja ette välja. Kolmandaks põgenesid kell 9 hommikul kaks kümnendikku Urve eest meie tuppa. Fun. Siiski armastan ma tänast päeva.
Et neid värdjaid bussijuhte ikka jagub meil siin...
Pärast mitme-...mitme-...mitmekümneid rahakotist läinud eurosid, on eeldatavasti homme käes viimane päev. Kuigi peaks mainima, et tänase päeva jooksul on mul selles suhtes väikesed kahtlused tekkinud, kui arvestada seda, et pärast tänast korda tunnen ma valu nagu ei kunagi enne. Ausalt, ma ei jaksa enam. Nii finantsiaalselt, füüsiliselt kui ka vaimselt.
Nätsumulli-maasikavahu roosa enesetunne oli. Tekkis tahtmine koguda see kokku kuhugi suurde õhukindlasse purki (et mitte mingil juhul ei läheks midagi kaotsi). Järgmine kord, kui end sitasti tunnen, avan purgi ja saan osa sellest samast roosast õnnest ja kohe on kõik tiba parem. Ilus. Olen hämmingus ja õhinas, et avastasin enda jaoks Netsky võlud. Upun ära 'Your way' sisse. Nii kuidagi mõnusalt voolav muusika. Täpselt siuke, et ka täiesti kaines olekus tekib hea alkoholi-trippy tunne (täpselt selline paras, mitte liialdatud, kus joove on juba nii suur, et hakkab halb). Kiks ja drumm ja bass - kooslus, mida poleks osanud oodata...vähemalt mitte veel.
Mulle visati kaela järjekordselt mingi asi, mingi fakt, millega mul tuleb lihtsalt leppida. Võtab aega, et harjuda sellega...kui üldse. Tõesti ootasin, enam mitte. Sellest pidi saama minu jaoks üks ägedamaid nädalavahetusi, aga noh, keda kotib.
You want things your way...
Kurjummel küll, paracetamoli uimas lapsega ei jamata!!!
Ülikhuuul, ühikas on uued aknad. Veel khuulim - ma jõudsin esimesena kohale ja pidin mööbeldama ja koristama. Palju palju khuulim - ma ei tohi tõsta raskeid asju ega teha erilisi liigutusi!!! Pole hullu, 2000 mg paracetamoli, that ought to do it...
Päris uimane on olla.
Lugesin vanu kommentaare ja leidsin võitja:
Tssh! Siin eradektetiiv Paranorma. Kuulsin, et siin toimub midagi veidrat. Te olevat ära tundnud tolle Anonüümiku isiku. Palun põhjendage oma järeldust. On see pikaajalise ja keeruka uurimistöö tulem? Oleksite suureks abiks mulle. Abi korral ootab ka aumedal šokolaadist. Aga tsssh! Asi peab toimuma saladuskatte all. Aidake mind, te ajukääbikutest ajukaksikud. Mina kui eradektetiiv sain juba ammu ilma Kristiina ilmselge vihjetagi aru, et teil kummalgi on vaid pool aju.
Postitas kunagi ammu anonüümne Hanna Stiina.
Ja nii, kui nad olid lausund kuldsed sõnad: 'vaheaeg on puhkamiseks', andsid nad hunniku ülesandeid ajaloo eksamiraamatust, ühiskonna eksamiraamatust, 2002. aasta matemaatika riigieksami lahendada, füüsikas kosmoloogia uurimuse teha ja igasugust kribu-krabu veel. ET SIIS võiks nagu jätta need sõnad endale. We don't need them here, our holiday lasts only a week and you know what? Not very interested of wasting it on loads of homework.
Aga homne tõotab tulla kultuurne - 'The Fall And Rise Of Estonia' ehk Ühtse Eesti nii öelda järg. Ja laupäeval võite kõik Rannarootsi keskusesse tulla, saate õhupalli.
Või samas...ärge ikka tulge kah, pole vaja.
Lugu, mis hakkas väga meeldima, kui ma tegelesin svenska projektiga.
23. Millist valitsemisega seotud mõistet on kirjeldatud?
Sul on kaks lehma. Kõigepealt koostab valitsus seaduse, millega sa neid toita võid ja millal lüpsta tohid. Seejärel makstakse sulle, et sa lehmi lüpsma ei hakkaks. Peale seda võtab valitsus mõlemad lehmad, tapab ühe, lüpsab teise ning valab piima rentslisse; sina aga pead kirjutama hunniku seletuskirju kadunud lehmade asjus. (Bürokraatia)
Sul on kaks lehma. Valitsus võtab need omale ja eitab, et nad üldse olemas on olnud. Piim keelustatakse. (Totalitarism)
Sinuga on partnerluses kaks ühiskonnale võrdselt väärtuslikku veist. (Feminism)
Sul on kaks lehma. Annad musta lehma piima valgele ja valget ei lüpsa. (Apartheid)
Sul on kaks lehma. Saad nende pidamise eest preemiat. Piim nimetatakse ümber muuks veisepõhiseks emulsioonjoogiks. (Euroopa Liit)
Kuradi idioodid, ma peaks oskama mingit lehmapoliitikat või?
Teadmatus. Teadmatus on üks hirmsamaid asju, see muudab ka kõige toredama inimese orjaks. Hirmu orjaks, rumaluse orjaks... Tekivad ettekujutused just kõige hullemast, mis omakorda võib inimest totaalselt muuta, sest hirmul on võim. The only thing we have to fear, is fear itself. Tõsi. Ma ei tea, milleks inimesed vaevavad ennast sellise mõttetusega nagu hirm (okei, mida mina üldse kobisen, ma kardan ämblikuid). See sööb meid seestpoolt. Tahate elada täisväärtuslikku elu või mitte? Niiet unustage hirmud ja hakake elama. See käib ka sinu kohta, proua Helju Paiso, aitab puukide, gripi, maja mahapõlemise ja ma ei tea, mis kuradi hirmudest veel. Oma hirmudega muudate ka ümbruses olevate inimeste elu painajaks. Niiet aitab!
Aga tegelikult ma tahtsin sinna välja jõuda, et nii ema kui ka doktorikraadiga üliravitseja oli arvanud, et mul võib viga olla kaks asja (jap, üks neist oli see jubedus, mis võib üsna kiire surma põhjustada...). Siiski, veresooned pidavat mul korras olema ja... lihtsalt mu selg on pekkis. Just just, seljalülide vahel olevad diskid on paigast ära ja rõhuvad närvidele ja sellest kogu see jamadus. Küsimusele, et mitu diski siis paigast ära on, vastati: 'no ikka on'. Ühe sõnaga (mis osutub tegelt kõvasti rohkemaks kui üheks sõnaks) NUMBERS, I NEED NUMBERS. No ei võinud öelda mitu tükki, ei võinud. Mis seal enam šokeerida, ega neid 5 ikka pole, siis ma ei saaks ilmselt midagi teha. Päris veider, et tavameditsiin 'ravib' selliseid asju üldiselt operatsiooniga...
Aga kuna alkohol vedeldab verd ja pillid ilmselt paksendavad (kui nad võivad põhjustada vere hüübimist soontes), siis peaks paralleelselt kogu aeg alkoholi tarbima. Alcohol is the friend of mine!
Ma avastasin end ükskord ühelt mõttelt ja... ehmatasin väga. Sest tegelt ma ei taha, kuigi vahel tundub, et millelgi pole mõtet ja milleks siis üldse, milleks üldse olla? Aga no jeeebus, nii hull ikka miski pole ja ei saa ka kunagi olema (PUNKT)
Sööge ämblikusuppi ja ärge mitte mõelgegi siia oksendada, idioodid.
Wolfenstein 3D on liiga läbi mängitud ja seega ma otsustasin millegipärast, et täna võiks olla see päev, mil ma katsetan teisi selle natsimängu versioone. Päris hämming tekkis, kui ma avasin Hotel Romanstein 4: Manga Quest. See oli liiga epic, mingid poolpaljad musklis mehed relvadega ja poolpaljad manga stiilis tšikid piitsade ja püstolitega, samas kui minu kui mängija relv on veel eriti veider, kuna loobib mingeid punaseid lilleõietaolisi asju O_O. Ei vat seda ma küll rohke ei mängi, liiga vale kuidagi. Järgmiseks proovisin Ghost Betrayal'i. See oli isegi päris mängitav, kuid ma igatsesin taga seda traditsioonilist mängija imidzit, selles oli see siuke halli ja kitsa näoga kummitus, aga kõige ägedam on ikka see tüüpiline tugevate näojoontega lõust. Lisaks käis natuke närvidele väike ebaorganiseeritus. Oli nagu suur ruum, mis oli täis mingeid asju ja suuri seinamõõdus kaste või nii, väga segadust tekitav. Kui muidu wolfi puhul on võimalik ikka meelde jätta labürindid, kus juba käidud, siis ghost betrayalis oli see küll päris keeruline, väga kaua ekslesin ringi. WolfenDoom II - The True Depths Of Hell oli kolmas ja see oli liiga detailne, mis ei ole Wolfi puhul just eriti arukas, kuna mäng ise pole just kõige parema graafikaga ja seega oli kõigest veid raske aru saada. Iseenesest oleks pidanud see olema Doomi ja Wolfensteini segu, aga minu meelest ei olnud tulemus küll eriti kiiduväärt. Eriti suurt segadust tekitas see, et ühel hetkel avastasin, et mu eluprotsendid lihtsalt kaovad, kuigi ma olen kõik elukad OMA ARUST maha löönud. Siis aga jõudis kohale, et mingid loomad on peaaegu nähtamatud, sellised hallikatest täppidest moodustatud piitjooned olid vaid näha, neid ma algul kohe muidugi üldse ei näinud ja noh see versioon viskas ikka õige kiiresti üle. Viimane, mida proovisin, oli The Nazi Show!. Ausalt öeldes tundus see päris asjalik, oli arvestatud, et graafika on sitt ja seega olid uksed punased. Muidugi ma enam-vähem kogu mängimise aja lihtsalt naersin, sest kuidagi ebareaalne on kujutada Hitlerit roosal taustal peace sõrmedega näitamas või käsi palveasendis hoidmas nii, et pildi üleval on sõna 'happy'. Ja roosad svastikad, mille all on sõna 'love'... Ma ei teagi, kas seda, et põhimõtteliselt kogu aja olid mu eluprotsendid nii 10 ringis oli seotud kuidagi kogu selle ümbruse koomilisusega või sellega, et mehed tõesti tulistasidki täpsemalt, vot ei tea. Aga seni proovitud versioonidest on see viimane igal juhul kõige normaalsem, ruumid-labürindid on ka päris loogilised. Kahtlustan, et ma ei saagi täna arvuti tagant ära, sest neid erinevaid variante on tohutult...
Ja kui peaks leiduma veel minusugune Wolfensteini hull, siis soovitan vajutada siia.
Tegelt ärge vaadake mind nüüd kui arvutisõltlast. Uskuge või mitte, aga ma jõudsin täna isegi jooksmas käia. Which is weird. I never run. Tõsiselt, ma jälestan jooksmist, aga ometigi seda ma täna tegin. Väike viigiring ja... Väsitav oli, raisk. Siit moraal: ei tasu enam jooksma minna.
Ida-Tallinna keskhaigla sisehaiguste osakonna juht Kai Sukles nendib ajalehes Meditsiiniuudised, et tromb vanust ei küsi ja see ohustab näiteks ka neid, kes tihti lennukiga lendavad. Tema sõnul on kõige arvukam riskigrupp naised, kes kasutavad antibeebipille: neil on lennureisi ajal trombioht tervelt 23 korda suurem.
Kuulan Apocalypticat ja üritan enesele järjest rohkem teadvustada, kui kahjulikud pillid tegelikult on. Tekib vaikselt küsimus, et milleks üldse neid võtta, kui peale ühe hea asja toovad nad kaasa ka (pikemas perspektiivis) kõvasti negatiivseid asju. Tehniliselt oleks kõige õigem öelda, et pillid tapavad - tekib tromb - märkamatult - ja ongi pidu läbi. Ma ei sõida üldse ju lennukiga ka mkmm, mu isa ei ela ju Suurbritannias, kus ma tal külas käin, MKMM! Olgu, minul ei peaks teoreetiliselt veel seda juhtuma, kuna pole nii kaua tarvitanud neid, ma ei suitseta kah. Aga mu vasak jalg (säär) on pool päeva tuim olnud. Not so fond of the situation. Mitu tundi olen mõelnud, kas alustada uut lehte või mitte...
Ja VÄHEKE rõõmsamatel teemadel võtab üle Kristiina parem jalg, tervist. Ongi siis käes oodatud puhkus. Millegipärast aga vaatas eKoolist kuidagi ebareaalne pilt vastu. Hoolimata sellest, et enne vaheaega sai kõvasti töid tehtud, ei kao tööd mitte eKoolist vaid neid tekib sinna aina juurde. Normal much? Sitta kah, vaheaeg on puhkamiseks ja ma ei kavatse nende tööde pärast muretsemise peale oma vaheaega ära raisata. Ei aga tegelt on nii, et mul hakkab vaikselt kõrini saama kõigist neist asjadest, mille pärast tuleb muretseda...
Kirjanduse tunni raames tuli teemaks eksistentsialism. Ma ei viitsinud tunnis eriti kaasa rääkida, vaid hoidsin oma mõtted endale. Vahel ma tõesti olen nendega nõus, vahel ma tõesti mõtlen, milleks kõik see, milleks vaeva näha, milleks, milleks, milleks...niikuinii ainuke asi, mis on kindel, on surm. Milleks rabeleda? Ehks sellepärast, et austatud pedagoog Lunts ei tunneks end solvatuna, et mina riigieksamitegijana ei jõudnud teemat ära õppida? Või äkki sellepärast, et enamus juhtudel on tõesti väga tore ja poleks mõtet mingite pisiasjade pärast tüli tekitada? Ausõna, ma vahel ei jaksa enam...Sinuga olla.
Tihti ma mõtlen ja küsin, miks toimuvad kõik asjad korraga. Miks on järgmine ehk selle veerandi nädal nii raske, miks ma olen just praegu sel nädalavahetusel haige, miks mul just sellel nädalavahetusel on sünnipäev??? Kõik...asjad...korraga...Rahuldavat vastust pole leidnud. Mul ei ole aega olla haige, mitte sel nädalal, kus KÕIK tahavad midagi - rootsi keele projekti, kunstiajaloo tööd, füüsika tööd, rootsi keele tööd, lühikirjandit mingite kuradi valmide põhjal (neid värdjaid on veelgi). Ma tahaksin sellelt puhkuselt vaid üht hetkel. Ma tahan minna kuhugi üksi, eemale kõigest sellest hullusest, mis mulle igal nurgal vastu vaatab. Eemale koolist, ühikast, pürksilastest (õnneks seda saab), eemale 'kodust', pereliikmetest (hmm...), eemale sõpradest, Sinust (...). Andke mulle lihtsalt päev-paar üksinduseks, ainult mulle endale, palun...
Olgu ma 13-aastane, 19-aastane või 32-aastane, mu ema arvab ikka, et ma ei tea, mida ma teen, et ma ei oska ega tea midagi. Aga loomulikult ma ei teagi kõike, kurat neid asju on terve universumi jagu, mida ma kõike ei tea, aga FAKK NOHH, TEAD SA KA MIDA SINUST ARVAB OSA TEISI INIMESI, SA ISE POLE SAMUTI IDAMAATARK, KUIGI ILMSELGELT TAHAKSID OLLA!!!
^^Happens when fever takes control and there's just too much of everything...
Väljas toimub midagi tormi meenutavat. Vanad katkised puitaknad lasevad läbi tuult. Toas on külm. Roosandus ei aita varja mind täna külma eest, lisaks hirmsuurele tuulele on ka radikatelt soojust ilusas koguses maha keeratud ja ei aita siin villane tekk, dressikas, villased sokid... Külm on. Aknaraamid kolisevad, arvutist mängib Cradle Of Filth, kaugemalt on veel tont teab mida (uste kolisemist, prõmmimist, naerulaginat, trampimist...) ja koos tuulemühinaga moodustavad nad midagi, mis - ma usun - meenutab mingit üliveidrat muusikapala dadaismi stiilis (kui selline asi vaid muusikas olemas oleks).
Uni on.
Ma olen vaikselt jälle järge kaotamas. Kõike tundub äkki nii palju ja kaob tahtmine üldse midagi teha. Nii ma siis üritangi ignoreerida asjalikke tegevusi ja raiskan oma väärtuslikku ja olematut aega. See on see, kui topitakse nii kuradi suur laadung töid ja asju veel. No kurat, hakkasin lugema Kafka 'Lossi' ja tuleb välja, et kirjanduse uus kursus ongi pühendatud maailmakirjandusele, kus kõik loevad põhimõtteliselt erinevaid autoreid-raamatuid. Kuna ma olin just alustanud Kafkaga no siis miks mitte lugeda seda ka tunniraames. AGA, millegipärast enam ei lähe lugemine sugugi ladusalt. Kui miski on kohustuslikuks tehtud, siis on sellel hoopis teine maik juures ja olgugi et ma tahtsin väga Kafkat lugeda, tekitab raamatu kättevõtmine minus veidi trotsi ja vastuseisiu, nagu ei tahakski enam järslu seda lugeda. Tänks! Päris närvi ajab, kui asjad ei lähe nii, nagu ma tahan. Mul on päris väikesest saati alati mingi hull pettumus ja viha kaasnenud siis, kui ma ei saa oma tahtmist. Õnneks avaldub see nüüd veidi leebemal kujul ja normaalne kah, ma pole päris neljane enam (kuigi vahel on tunne nagu oleksin). Nii sant ja rumal tunne on, nii tore, et see nädal on mu enesehinnangut veel tublisti alla vedanud. Aga olegem positiivsed - üldjoontes on ju kõik päris vahva.
Kuradi inimesed...
Kas sa siis ei armasta mitte neid üksikuid õhtuid, kus üle pika aja üritad OMA sõpradega kontakteeruda ja nad kõik leiavad haleda või vähem haleda vabanduse, et mitte välja liikuda? Aga pole lugu, ka üks on hea, ilma kindla sihita. Lasta end muusikal edasi viia ning siis avastada, et näed juba tund aega on ringi töllerdatud. Tuul on külm. Palju oli mõelda. Eelkõige on süüdi üks unenägu. Ma ärkasin poole pealt üles, õigemini ehmatasin. See polnud isegi õudukas... aga lihtsalt nii veider ja... Aga see pani mind taaskord mõtlema sellele, mis ja miks on asjad nii. Ei mõtelnud välja...
Tänane õhtupoolik (kui nii saab seda hilist tunnikest nimetada) möödub aga Volkonskiga. Ööülikool ja Volkonski loeng 'Inimhääle tekitamise võimalustest'. Üsna huvitav kuulamine on ja Volgi hääl on siin nii mahe, vastupidiselt sellele, mida me kuuleme Propelleris. Aga vähemalt on tore, et jõudsin lõpule Vonnegutiga, mida alustasin juba ammu ammu. Lõpp saabus väga kiiresti. Käisin täna Trashi blogis ka üle pika aja ja kohe vaatas vastu film, mis äratas silmapilkselt huvi. Aga no oli seda siis kerge veebiavarustest üles leida või? Aga loomulikult mitte. Siiski siiski on uTorrent töös ja üritab mulle normaalsel kujul tõmmata 'London Kills Me'. Tundub olevat väga üksik kultuuriline-filmiline õhtu. Hüljatud.
Jah, kõigest hoolimata tunnen ma end siiski endiselt üksi...
Alustades sellest, et mu arvuti ei allu mulle osades toimingutes absoluutselt ja lõpetades sellega, et mu ema on suutnud mõne aastaga raamaturiiulilt eemaldada Kafka raamatu... jah, olen närvis. Vista on pask ja selleks ta jääb, kui kellelgi oleks laenata piisavalt suurt välist kõvaketast, siis võtaksin pakkumise avasüli vastu, et ajutiselt oma nodiga sellele kolida ja hankida uus OP-süsteem. Nii on! Olgu, olen suutnud paari tunni jooksul oma arvutiga jälle ära leppida, kuid anda ära Kafka teos on andestamatu. Jah, siis kui ema sellest vabanes olin ma liiga väike, et üldse midagi mingist Franzist või Kafkast teada. Aga ei saa ju ometigi olla nii isekas, et anda ära sellise meisterkirjaniku teos. Mul puuduvad sõnad. See, et sulle, kallis inimene, see raamat ei meeldinud, et sa ei suutnud sellist absurdi lugeda, ei tähenda, et raamat tuleks kiiremas korras mõnele teisele isikule sokutada, kuhugi heategevusele... mida iganes. Ma ei mõista. Kuigi üldiselt on siinkohal siiski tegemist tüüpilise proua Petersoniga (ausõna mind häirib see, et emal on ikka veel isa perekonnanimi, palun võta endale neiupõlvenimi tagasi!). Ma ei oska eriti oma rahulolematust väljendadagi, aga ega sellel polekski väga mõtet, sest niikuinii ei teinud Tema ju midagi valesti, nagu alati...
Mul on tunne, et ma olen end täna ületanud. On lühike kolmapäev, Noarootsi sulelised ja karvased lasti varakult koju (justnii, koju - mitte ühikasse), päike paistis, vaba aega on nagu... nagu... lund ja suurest igavusest või tegevusetusest või tont teab millest, hakkasin ma algul muusikaajaloo kodust kontrolltööd tegema ja pärast seda laia matemaatike kodutööd (RE 1999) lahendama. Kahjuks/õnneks aga jõudsin ma ülesandeni number 5, mis ajas mu niivõrd segadusse, et kadus igasugune algebra ja kõige muu kooliga seonduva tuju.
Haapsalu väikelastekodus olnud tulekahjus hukkus umbes 10 inimest. Inimesed tunduvad millegipärast kõik kuidagi löödud ja kurvad ja ahastuses. Mina... ma ei tunne midagi. See jätab mu täiesti külmaks. Ma vabandan, aga ma ei saa sinna midagi parata, sest mind tõesti ei kõiguta see eriti, kuigi vist peaks. Jutt on ju ikkagi süütutest lastest. Nemad pole millegagi seda ära teeninud. Aga mis siis sellest? Juhtub. Kas ma olen siis halb inimene, et mind see ei morjenda?
Loomulikult oli see kõik teada juba 12. klassi algul, aga mina lihtsalt ignoreerisin seda fakti ja pigistan silma kinni selle koha pealt. Kuigi ausalt öeldes olen ma juba kümnenda klassi algusest peale... ei, isegi juba põhikooli keskpaigast, kartnud eksameid. Vahepeal on eksamitele mõeldes nii suur närv sees, et tunnen päris hirmu, judinad käivad üle selja. Veider, kuidas mõnikord sa ootad ja ootad ja ootad... ja ootad, et miski kätte jõuaks, kuid see ei tule. Aeg venib ning oodatud asi nihkuks justkui järjest kaugemale, see ei tule iialgi. Kuid teinekord, kui ei pööra millelegi suurt tähelepanu, jõuab see kätte enne, kui jõuad silmagi pilgutada. Täna... oli proovikirjand.
Oh sind tobukest! Mis sa pabistad? Ega see veel eksam ei ole, rahu, kõik on hästi. Püüdsin end rahustada. Mis ma saan sinna parata, kui mul on tõsine eksamifoobia ja ka kõigest proovikirjand tekitab minus kerget paanikat. Elu oleks palju ilusam, kui ei oleks mingeid eksameid, teste. Ma tahaksin magama minna, aga olen liiga häiritud asjaolust, et see polnud just mu elu parim kirjand, kuigi pikim oli ta küll. Ma pole veel kordagi kolme ja poole leheküljelist kirjandit kirjutanud. Vähemalt on võimalus, et päris eksamil tuleb nõutud sõnade arv täis. (Kas või, kogu aeg jm kirjutatakse lahku.) Selge. Aga elu on ju sellegipoolest ilus, muidugi ta on, jah seda ta on!
Väljas on nii hele, nii valge, nii külm, päike paistab häirivalt otse silma ja õrnalt puhuv tuuleiil on nii jäine, et tahab ära külmetada mu nina, mu põsed. On külm ja valge ja nii kuradi ilus.
3:36
Kell neli
saan ma kullast
pandlaga vöö,
kus türkiise on täpselt
kuus.
Kell neli
saan sinisetest
pärlitest kee,
mis siis kumab, kui
kumab
Kuu,
ent kell on
3:36.
Kell neli
mind vastuvõtt
ootab Versailles's.
Tuleb kohtumisi ka
Kuus.
Kell neli
mind tervitab
tuledes mõis
ja mu printsess, kel
kuldne
juus,
ent kell on
3:36.
Kell neli
saab miljardär
sekundipealt
minust. Sadamas jaht on
uus.
Kell neli saan kõik, millest
unistand eal,
ent probleem on ju
hoopis
muus,
sest kell on
3:36,
3:36,
3:36...
Tõnu Trubetsky
Füüsika tunni algul kirjutas Merx vihiku alla äärde, et tal oleks mulle palju rääkida, kui mind huvitab mu pinginaabri elu juhuslikult. Täpselt õigel ajal, ka minul oli vaja kellegagi rääkida. Terve päeva aga sain ma mõelda oma juhtumile ja hoolimata sellest, et oli sõbrapäev, oli sõbralikkus minust terve päeva jooksul kuhugi kadunud. Ma olin nii kinni oma mõtetes. Nojah, õhtul tegime tassikese teed, istusime minu toas ja rääkisime kaks tundi jutti, khõm kõhm, TEMA rääkis tund ja 45 minutit, mina olin kuulaja nagu alati. Loomulikult need 15 minutit, mil mina rääkisin, olid ka mulle väärtuslikud. Tuleb ausalt väita, et mul hakkas parem. Ma ei tea, miks, aga Merx on siin mulle kõige lähedasem, kuigi me pole just kõige sarnasemad inimesed. Ma üllatusin, kui ta ütles, et ma olen nii armas. 'Isegi tunnis, kui sa mingit oma asja teed, sa oled lihtsalt nii armas.' Ma sattusin sellest väga hämmingusse. Ma ei mõista, kuidas ta saab sedasi arvata. Mis kuradi asi see on, mis mind armsaks teeb? Ma kuulen sellist asja esimest korda. No ausalt, kogu aeg on olnud mu ümber lihtsalt nii palju neid inimesi, kellele ma ei meeldi ja kes mind ei salli. No pole hullu. Ei peagi ju kõigile meeldima. Aga no misasja? KUIDAS? MIKS? Ma arvan, et tuleb keerutamata välja öelda, et mu kange ja kohati kurja välise kesta taga olev õrn hing lihtsalt sulas...
Naljakas tegelt, et inimesed üldse ei tea mind. On üksikuid, kes tõsiselt mind tunnevad, kellele ma end avada julgen.
Ma ei tea, mis mul täna ikkagi viga on. Miks ma niimoodi ärritun ja olen selline, nagu olen. Ma ei taha ju tülli minna ja ma ju ka usun sind... vähemalt teadvustan endale, et mulle räägitakse tõtt, aga millegipärast loen ma kuskilt ikkagi midagi hoopis vale välja või lihtsalt ignoreerin fakti, et kõik on tegelt täiesti hästi ja mitte midagi pole pahasti. Kuul pähe!
Ise süüdistan, et teine ei armasta mind. Kui naine oma hirmuseina taga ei oska mõista, et tema ise ei saada oma armastust mehesse, ega võta mehe armastust vastu, nutab, hädaldab ja läheb armukadedalt tigedaks, siis tal haigestuvad rinnad. Healoomulisest rindade tihenemisest võib areneda rinnavähk. Ainult pahatahtlik viha tekitab vähki. Aga viha tekib hirmude kuhjumisest. (Luule Viilma 'Ellujäämise õpetus')
Kas pole kena? Olen alati arvanud, et kui mina suren, siis rinnavähki, sest üks mu vanaemadest suri kunagi sellesse. Nüüd aga tunnen selles tekstis ka kohati enda ära. Hmph, ma ju tean, et käitun vahel NII. Kindel värk.Heh, ajab küll ju naerma, et ma olen teinud kaks testi (teadagi missuguses populaarses internetikeskkonnas) pealkirjaga 'which of the 7 deadly sins are you?' Mõlemal korral oli tulemuseks viha... 
Ma ei tea, mille ma eile läksin kaasa. Oleksin läinud parema meelega magama. Mitte, et midagi oleks sellest halvasti, aga lihtsalt... Polnud erilist mõtet. See vein maitses kas nagu mingi imal peet. Pole hullu. Mõni inimene suutis üle poole ajast mulle lihtsalt enam-vähem kõigest rääkida selle lühikese aja jooksul. Algul sinna minnes ta isegi kallistas mind. Hirmus. Mulle ei meeldi eriti, kui inimesed mul vastas on, mind kallistavad (on üks erand), eriti veel siis, kui tegu on peaaegu või päris võõrastega. Ma pole social. Olen introvert.
Kurat, mulle isegi ei meeldi Luule Viilma, kohe üldse mitte. Ei tema, ega ka ta raamatud. Täielik targutaja.
Ma olen vahelduva eduga nii pahane ja pettunud mõndades asjades (inimestes?) ja samas olen nii üdini õnnelik, et endalgi hakkab paha. Mõnikord ma saadan kõik lihtsalt seenele ja lasen minna asjadel nii nagu need ise tahavad. Ma ei pinguta. Tulemus polegi kõige hullem (seni oli vaatepilt päris tore isegi), kuid kaua see kestab? Mulle käib nii kuradi närvidele, kui inimesed arvavad, et kõik on ainult must-valge, sest kujutage ette - EI OLE. Ebaaus lihtsalt. Loomulikult teed ju Sina alati kõik õigesti. Ei, kallid lugejad, te siiski ei mõtle seda välja, kellest ma räägin. Ka parima tahtmise juures. Täiesti võimalik, et ma oleksin ise saanud ka ehk rohkem pingutada või huvi tunda toimuva/toimunu üle või mida iganes. Õnneks on mul aga alati võimalus pöörduda oma õnneallika poole. Siis hakkab parem ja ma unustan ära, milles/miks ma nii pettunud olin. Positiivne!?!
Ja Kiks vingub, vingub, ta jällegi vingub...
Üritan kirjutada arutlust teemal 'II maailmasõja tagajärjed Eestile'. Ajaloo arutlus on tunduvalt raskem ja aeganõudvam kui ühiskonna arutlus. Arutlus peaks olema umbes poolteist kuni kaks lehekülge ja sisaldama sissejuhatust, kokkuvõtet ja viite erinevat teema elementi (lõiku). Nagu meie õpetaja ütles siis, et ega see ei pea pikka olema, aga arutlege ja kirjutage ikka 5 lõiku, te ei pea nii sügavuti lahkama neid elemente... hmm, minu meelest on sellisel juhul täiesti mõttetu need 5 lõiku. Palju loogilisem oleks, kui peaks kirjutama näiteks kolm ja siis saaks ju normaalselt arutleda, näitedi tuua ja oma arvamust välja tuua ja lõigud oleksid ikka korraliku pikkusega. Praegu aga jääb asi justkui poolikuks.
Ja muideks Lennart, mu vennapoeg, sündis täna hommikul. Palju õnne, kahelapseline pere! :))
Jaa, mis seal's ikka. Päris hirmutav, kui teisel päeval pärast uute pillidega alustamis tekib üleüldine nõrkus, iiveldus (mis lõpuks muutub jubedaks oksendamiseks). Ei lähe ju üldse paanikasse, kui infolehel on kirjas, et kui tekib nõrkus, siis võib see viidata võimalikule tromboosile. Tänks! Muidugi kahtlane see on, et nii ruttu midagi sellist tekiks. Oi jeerum, õnneks täna on parem olla, võimalik, et tegu lihtsalt mingi viiruse või kõhugripi või tont teab millega... Loodetavasti sellist jama rohkem ei kordu, muidu on küll kuri karjas.
Aga vähemalt on mul olnud aega täna Ristikivi 'Hingede Öö' käsile võtta. Algul tundus, et jälle mingi jama ja tüüpiline kohustuslik kirjandus, aga üllatavalt täiesti loetav, sürreaalne isegi.
Mõnede asjade puhul vajan ma hetkel motivatsiooni...
Lihtsalt julm, kui hästi mõni inimene võib kirjutada. Hetkel pole mul aimugi muidugi, kes kirjutas ühe konkreetse essee, aga no pagan, ma armastan su mõttekäiku, müstiline klassikaaslane. Kõik oli kirjutatud nii võikalt, nii elavalt, et see oli lausa ilus. Kogu see morbiidsus oli järsku mu silme ees ja ma kujutasin ette, et olengi seal näitusesaalis, seisangi pildile nii ahistavalt lähedal, kuna valgus on hämar ja õudu tekitav. Mul tekib millegipärast aga hea ja võimas tunne, kuigi kogu see krempel peaks tekitama vastupidise - vastikuse, kartuse ja halva - tunde. Ja mis oli essee teema? 'Kui ma oleksin luuletaja...'. Kurat, mul on ikka nii hea meel, et sattusin siia ja oman enda ümber nii aukartust tekitavalt geniaalseid ja vägevaid inimesi.
Aga nagu teada, siis kõik jõuab lõppude lõpuks ikka välja matemaatikani, mis endiselt on kohati minu jaoks lõpmatu määramatus ja mingi tüvipüramiidi ruumala teoreemi tõestamine kahe püramiidi ruumalade vahega ei muuda mitte midagigi selgemaks. Ning kui juba Agnes pomises, et valib teised eksamid füüsika ja matemaatika asemel, siis peab asi olema ikka päris hull. Ma ei tea, mis mul viga on. Ex-koolis oli mul matemaatika tugev, julgen öelda isegi, et väga tugev, kuid nüüd... Kallid sõbrad, konsultatsiooni ma vist tulen Hintsu juurde...
Ma vihkan ennast, et ma olen suutnud Sinu peale vahelduva eduga väga mitu korda väga vihane olla. Ja ma ei suuda uskuda, et Sa küsisid praegu sellist asja nii otse...Ma ei saa nüüd ennast enam kuidagi kaitsta, sarkasm on muutunud kasutuks. Ja pärast seda ütled Sa, et pead mulle näost-näkku midagi ütlema. Miks Sa teed mulle nii? Miks???
If you could only see the beast you've made of me
I held it in but now it seems you've set it running free
Screaming in the dark, I howl when we're apart
drag my teeth across your chest to taste your beating heart
Tuleb tunnistada, et ma tunnen natuke puudust Hanna Stiina väga ebasobivatest ja häirivatest kommentaaridest.
Pidundus on läbi, slovakk ja poolakas rahulikult oma korterisse roomanud, isa teise tuppa magama läinud. Kiks aga...üksinda suurde tuppa jäänud, koos Pina Colada, šampanja, tequila, viimaste söögiräbalatega ja Florece'ga (+ the machine). Ma ei lähe magama, liiga paljust on mõelda. Ma ei tea, ehk aastavahetus ongi see koht, kus tuleks mõelda, et järjekordne aastanumber on muutunud ja ma pole endiselt mitte midagi saavutanud ja ma endiselt elan oma väikest elu. Ah persse, täna õhtul on mul Flo, alkoholi ja võimalus lihtsalt olla...nagu viimase pooleteist nädala jooksul igal kuradima õhtul. Millegipärast süüdistan ma lisaks muule oma tänases tujus ka Flo'd, sest ta laulab lihtsalt nii puudutava häälega ja nii südamest. Täna õhtul jõudis ta minuni, tema muusika jõudis minuni.
Aga aastavahetus oli vähemalt veidi teistsugune kui tavaliselt. Olgugi, et iseenesest ei olnud sellel midagi viga, oleksin ma pigem kuskil mujal olnud, nädala algusest saati on vaid see mu peas, et miks just nüüüd pean ma olema kaugel. Miks? Jaa, poolakas ja slovakk on vägevad inimesed. Poolakas eriti on kuidagi...nagu mina i guess. Ta oli selline sisse poole inimene ja nohh ta nagu ei olnud nii seltskonnas, nagu minagi. Isa ja slovakk on head sõbrad ja neil oli kogu aeg millestki rääkida, aga...
Aga kas uue aasta lubaduse asmel tohiks hoopis uue aasta soovi taotleda?
Lollus
I'm not calling you a liar,
Just don't lie to me.
I'm not calling you a thief,
Just don't steal from me,
I'm not calling you a ghost,
Just stop haunting me,
And I love you so much,
I'm gonna let you,
Kill me.
Tere 2011, tere homne, tere peavalu.
